Aasta paguluses

Aasta tagasi sõitis üks hirmunud inimlaps – teadmatusse. Hinges valu, kibedus, pettumus ja seljas pööraselt raske seljakott, pungil täis madalat enesehinnangut ja hirmu.

Nüüd on aasta möödas, olen Kuusankoskis/Kouvolas olnud juulikuust ning ilmselt jään siis ankrusse pikaks ajaks. Praegu võin kindlat tunnistada, et olen siin omaks võetud ja paljude poolt ka armastatud tohter.  Jah, olen õnnelik. Minu elamine on pisike, just selline, millist olen soovinud- tuba, köök ja duširuum. Ja see kodu on täis armastus- eelkõige mu pere armastust. Lilled aknal, kardinad, pesumasin, aegajalt valutavale seljale leevenduseks Dormeo madrats, sobiv arvutilaud ning mugav töötool. Ükshaaval tõi abikaasa kõik need luksusasjad Eestimaalt kohale. Tütar ühendas ära kiirelt toimiva interneti. Ükskõik, kas ma istun arvuti taga või mõnulen voodis, alati tunnen kuidas mu koduste käed mind kallistavad.

Soome vaikielu

Soome vaikielu

Linnud praegu enam ei laula, on pime, aga mõne tunni pärast hakkab taas valgemaks minema ja siis algab nende võidulaul uuele koidikule.

Homme on taas imeilus päev ja kerge südamega lähen suurele peole- tööle. Jah, tööle minek ongi nagu peole minek. Naudin nagu narkomaan kolleegide tunnustust ja häid sõnu-neid valgusekillukesi, mis pudenevad igal tööpäeval ning muudavad iga päeva nii leebeks ning ihaldusväärseks. Kõik see, mida ma oma kodumaal aastakümneid töötades ei ole kogenud. Loomulikult on siingi igasuguseid inimesi ja keegi ei ole kaitstud, et ühel sandil päeval mõni kivi kaela ei kuku, ma tööalaselt mõtlen, aga positiivne on ikka meeletult ülekaalus.

Minu  vastutusala on praegu kuus maja ehk 24 pisiosakonda, igas keskmiselt 17 patsienti, seega vastutan ca 400 haige eest- üksinda.  Tööpäevad on pikad, kuni 12 tundi, aga rahuldust pakkuvad. Oi, kuidas nüüd kuluvad marjaks ära sotsiaaltöö lisateadmised. Kriisipaikade ning taastusravi osakondade meeskonnas olen suutnud  just seetõttu olla võrdväärne partner, et mõlemad teadmised olemas. Ja  kui ilusasti oskavad inimesed siin tänada.

See oli vahetult enne jõulupühi kui saabus meile vanaproua peamajast, kus tal kopsupõletikku raviti. Nagu ikka paar päeva tilka ja kohe tablettide peale ning meile. 24 tundi hiljem oli proua teadvuseta, raskes hingamispuudulikkuses ning vererõhuga 60/30. Lisaks oli tema põhihaiguste loetelu pea A4 lehekülje pikkune. Tütar istus ema voodi kõrval ja vaatas meid lootusetu ahastusega. Ei, me ei loobunud, veel mitte. Üldjuhul selles osakonnas infusioonravi ei olnud tavaks teha, aga ma selgitasin õdele olukorda, et transporti haige enam ei kannata ning küsisin, kas proovime? Proovime. Jah, ainult keegi peale minu ei oleks olnud suuteline nendesse olematutesse veenidesse kanüüli panema. Õdedel polnud kanüülilubasidki. Õnneks, minult keegi kanüüliluba ei nõua ja nii läkski ravi käima. 48 tunni pärast oli patsient taas teadvusel ning algas paranemine. Õla pani alla kogu maja, ka teised osakonnad, sest mitte kõik õed ei tohi Soomes ravimit veeni teha. Aga ühisel nõul ja jõul me selle memme tagasi tõime. Vahetult enne jõulupühi saatsime me ta siis koju. Enne lahkumist sõitis siis proua oma ratastoolis meie juurde ning tänas. Ta ütles: “Aitäh, et kingite mulle veel ühe suve!”. Pisarad tulid silma, oli aasta kõige pimedam aeg, aga see vanaproua nägi ees lühikest ja kaunist põhjamaa suve, mille olime talle kinkinud. Nüüd on suvi pea käes ja tõepoolest, ta saab oma suve, tõenäoliselt  viimase, aga talle nii olulise.

 

Lootusega

Lootusega

Eakas, paljude haiguste poolt muserdatud inimene sai võimaluse. Oi kui paljude meie kodumaa tervete inimeste, eutanaasia pooldajate käed oleks juba sügelema hakanud. Mõista nii raskelt haigeid on ju  raske, samastuda aga veel miljon korda keerulisem.

Aga vaadake veel tähelepanelikult seda pilti. Üliraske haige, ta ei ole enam võimeline rääkima, ise sööma ega jooma. Vaevalt ta tunneb ära oma lähedased, aga osakonna tantsupeol naeratab ta oma abikaasaga muusika saatel ” tantsides”.

Õnnelik, hoolimata haigusest

Õnnelik, hoolimata haigusest

Või need vanad ja väetid emad, kes tütarde vastu toetades tunnevad taas ja taas, et nad on armastatud, hoitud, kaitstud.  Mulle meeldib see kõik, kohe väga meeldib.

Mõni nädal tagasi ütles mulle osakonna vanemõde lause, millist ei ole  mulle kunagi varem üteldud. ” Sa ei tohi meilt ära minna. Sul on nii hea aura, ükskõik, kas siis õnnestub haige päästa või ka ei õnnestu. Igal juhul on omaksed väga tänulikud ning õnnelikud.”.  Ja ma tean, aga see ei ole mitte hea aura vaid midagi hoopis muud, minu väike saladus, aga esimest korda keegi nägi, tunnetas ja ütles. Oi, kuidas ma uuesti armastan oma elukutset!

Eestimaa ajakirjndust lugedes on enamikel inimestel jäänud kindel arusaam, et  meedikud on absoluutselt ebaprofessionaalsed, hoolimatud, jõhkrad jne, jne, jne.  Ja nüüd teatab Soome kolleeg surmtõsiselt: ” Teie, eestlased, näete oma ametis ikka kordades rohkem vaeva ja pühendute palju rohkem kui meie enda tohtrid.”.

Ei, ei, ma enam ei iroonitse, pigem olen  täitsa nõutu.  Miks?  Praegu on  kõik osakonnad minuga rahul, kallistavad, pakuvad kohvi, hellitavad oma abiga. Mis on nüüd siis teisiti? Miks ma  siis kodumaal ei sobinud? Kohe mitte kuskile? Praegu, võõras keelekeskonnas, olukorras, kus kohutavalt palju tuli lühikese ajaga õppida. Sajad, sajad ravimite uued nimetused, uued ravijuhised, hoopis teise profiiliga haiged. Ometigi, poole aastaga, muutusin siin sobivaks töötajaks.  Nüüd juba ka mentoriks, kuna õpetan sisse teisi tulijaid. Tore, aga kiirabiarste on tulijate sees veelgi. Ja nüüd vaatan nõutult ringi ja küsin: Miks me ometigi kodumaal enam ei sobinud- ei EMO-sse, noori nõustama, kuhu iganes……

Aga ei sobinud ja sellega tuleb leppida. No ega ma nüüd enam õnnetu kah ei ole.

Enne valimisi oli mul au viibida Arstide Liidu poolt korraldatud debatil. Kohtusin seal hulgi oma endisi töökaaslaseid. Üks vahva kolleeg ütles mulle siis surmtõsiselt: “Tead, sind ei tohiks siia lubada, sest oled nagu kahel jalal kõndiv reklaamplakat- TULGE ÄRA ja RUTTU!!! Sa näed vastikult hea välja!”.  Mina aga olin valusalt jahmunud kui vaatasin oma endiste kolleegide nägusid- vaevatud, enneaegselt vananenud, kurnatud, lootusetud.  Eks ma saadan siit Põhjalast oma siirad ja soojad soovitused.

Kui sa ärkad hommikul õnnetundega, et ees ootab tööpäev.

Kui tunned iga ihurakuga, et sinu töö on oluline ning pakub sulle mitte ainult muret vaid ka rahulolu ning rõõmu eneseteostusest, siis tööta reipalt Eestimaa heaks ning inimeste hüvanguks edasi.

Olla või mitte olla??

Olla või mitte olla??

Kas sa  lähed hommikul tööle nagu orjatööle? On su töö rõõmuks või kannatuseks?

Kas suudad veel näha oma ametitegevusel mõtet või on see vaid alanduste või mõnituste jada?

Suudad sa olla õnnelik ja rahulolev?

Kas sa armastad täna oma ametit sama kirglikult kui siis kui lõpetasid ülikooli?

Kui vastad mitmele küsimusele: ei, on aeg läbipõlemisest päästa mis päästa annab. Tule ära!

Oled sa noor või vana. Ära tööta ennast surnuks. Keegi ei täna sind ega tunnusta kui 40 aastaselt infarktiga kokku kukud.  Kedagi ei huvita kui läbipõlenult üritad ikka ja jälle täita oma kohust, sest….. Nii teed varem või hiljem mõne vea ja ole kindel, et ajakirjanikud on valmis sind kiirelt risti lööma ja mitte keegi ei kaitse sind. Tulge ära need, kes te esmatasandi meditsiinis kõige madalama palgaga meditsiini toimimise eest vastutate. Tulge need, kes ise ka enam ei usu, et nad on tegelikult suurepärased spetsialistid ja võivad olla armastatud ning tunnustatud.

Ei. ei, ega siin alguses kerge ei ole. Esimesed kuud valad ohtralt higi ja silmavett, aga iga nädalaga läheb kergemaks. Enam kui kindel, kuue kuu pärast avastad taas, et oled omandanud maailma parima elukutse- meediku ameti.

Tere tulemast!

Tere tulemast!

 

 

 

 

 

 

Kaitseinglite puudutus

Eestimaa on teatavasti üsna usuleige.  Seetõttu tundub, et juba postituse paelkiri paneb nii mõnegi inimese urisema, aga mina olen täiesti kindel, et Lapimaal olin ma hellalt hoitud just tänu kahele kaitseinglile. Ei, loomulikult ei olnud neil tiibu, kuid see, mis toimus oli rohkem kui müstiline.  Kas need kaks naist- Sirppa ja Anna Leena pidid minu eest hoolitsema? Ei pidanud, nad ei allunud isegi samale asutusele.  Nad olid mu kõrval, sest tahtsid ja tundsid et pidid seda tegema.

Sa ei ole kunagi üksi

Sa ei ole kunagi üksi

Kui nad minu ametisoleku teisel päeval kohale sõitsid ning restorani kutsusid, sõlmus side, mis oli kindel kui ilmasammas.  Oli vaja abi  bürokraatia  ürgmetsas, asjaajamisi omavalitsuses, pangas, kolimisabi  ühest korterist teise.  Imelik, tarvitses mul ainult mõtelda, et oleks tore kui Anna Leena osakonnast läbi astuks kui ta mõne tunni pärast juba tuli.  Nad tegid seda ilma  lootmata minult materiaalset hüvitist saada. Tegid, sest tundsid et nii on õige.

Viimasel ajal käis Anna Leena  võrdlemisi sünge näoga ringi ja ühel õhtupoolikul lõhepirukaga maiustades teatas ta, et muretsevad minu pärast. Miks ometigi? Kõik läheb ju hästi, vahel isegi väga hästi.

Võõrsil, aga mitte ometigi võõras

Võõrsil, aga mitte ometigi võõras

Nimelt oli Sirppa teada saanud, et vaatamata eelnevale keeldumisele olid kaks noort arsti teaduskonna lõpetajat otsustanud tulla tööle oma kodukohta. Seega, keegi osutub liigseks ja pole just raske arvata, kes nimelt.  Nii teatasid  minu heategijad, et ma rohkem lühiaegsele lepingule alla ei kirjutaks. No, muidugi. Õpilase aeg hakkas ümber saama ja  püsilepingu tegemise või mittetegemise aeg oli pea käes.  Sirppa, neist kahest emotsionaalsem, sisistas läbi hammaste soome vandesõna- paska ( see ei käinud minu kohta) ja asus tegevusse.

Kui abi on lähedal

Kui abi on lähedal

Nädala pärast oli mel kokkusaamine agendiga, kellel käes  pikk leping kuni 31 dets 2014.  Minu heategijad olid ise  määratlenud lepingu tingimused.  Kui ma palganumbrit nägin, siis esialgu tundus, et mu vanad silmad ei näe  hästi ja probleem on komakohaga. Vaatasin uuesti ja ei uskunud oma silmi. Hetkel kui ma allkirja lepingule kirjutasin, meenus mulle, kuidas ma veebruaris  alandlikult palusin Tallinna kõrge ametniku kabinetis, et võiksin koolitusi teha 24/7 rohkem kui 7 ( loe: seitse) korda väiksema palga eest.  Vastus oli loomulikult eitav.

Kaitsvad käed

Kaitsvad käed

Nii nagu mu heategijad ennustasid, nii olekski läinud.  Ei, ma ei ole üldse kibestunud kui lapimaa noored tulevad oma kodukohta arstiks.  See on õige ja hea. Ma olen  südamest liigutatud, et kaks vahvat naist tundsid, et nad tahavad üht Eestimaa tohtrit aidata saada õnnelikuks nende kodumaal.  Nii me kallistasime üksteist kõvasti, kõvasti ja praeguseks on see etapp minu elus möödas.

Uue alguse poole

Uue alguse poole

Homme sõidan oma uude tööpaika Imatra linnas, kus vajatakse vene ja  inglise keelt valdavat tohtrit.  Ma ei lähe sinna üksinda vaid võtan kaasa kahe imelise inimese soojad kallistused,  Lapimaa  kauni looduse pildid ning midagi veel, millele ma sõnu ei oska leida.

Õpipoisi aeg on möödas.  Ülehomsest olen täisväärtuslik arst. Päike paistab ja Eestimaal avanesid esimesed toomingaõied.

Ma olen üdini õnnelik!

Päevad kui muinasjutt

Ülestõusmispühad olid mul nn valvetega kaetud, aga mis on Soomes  valvamine  Eesti ühiskonnas karastatud meedikule? Suisa lust ja trall, sest  nn kontimurdev valve kestis vaid kella 16.00-ni. Edasi?  Pikk, pikk vaba aeg kolamiseks, sest abikaasa ka ju külas. Ma ei ole selle pooleteise kuu jooksul nii palju näinud kui nende  meelierutavate päevade jooksul. Tugiisikud tegid  need päevad  eriti  eksootiliseks ja nii saan teha ühe vapustava pildigalerii sellest imakaunist maast. Olgu see siis meeleolukas olmelugu ja austusavaldus Lapimaale ning nendele  fantastilistele inimestele,  keda mul on õnnestunud kohata.  Suurel Reedel pärast valvet ootas juba Anna Leena oma kaubikuga tervisekeskuse ukse taga ning me asusime uurimisretkele mööda kevadist tundrat.

Suusamäed

Suusamäed

Muonio on ümbritsetud rahvuspargist,  noh nagu meie  Lahemaa,  tõeline tundra, vahvad sopkad ning ohjeldamatult võimalusi suusatamiseks, mootorkelguga sõitmiseks ja päevitamiseks. Loomulikult, päev  mägedel kolamist ja näonahk on nii päevitanud, et vaat et võtab villid nahale.  Lumi sulas, aga seda on veel maa ja ilm, et nautida kõiki talverõõme, mis,  muuseas, on  soomlaste Pääsiäise  ajal üks lemmiktegevusi.  Meie ei suusatanud vaid nautisime loodust ja avanevat vaatepilti.

Vaade Pallastunturile

Vaade Pallastunturile

Meid viidi ka restorani, kus pakuti kohalikku delikatessi, mille proovimisest ma oli siiani loobunud roa  hinna tõttu- porokäristys. Ei saanudki lõpuni aru, kuidas seda liha säilitatakse ja töödeldakse, aga koos kartulipudruga, mille nimi soome keeles on perunamuosi 🙂 , viis keele alla.  Edasi tuli külaskäik seeniormeedikute juurde kohvile. Mees oli juba pensioneerunud günekoloog, kes vaatamatas väljateenitud puhkusele  tegi ikka aegajalt kõige raskemaid operatsioone Oulu Ülikoolihaiglas ja proua oli ametis kui psühhiaatriakeskuse juhtivõde.  Nad olid ostnud endale   ühe pisemat ( muidugi mitte meie  mõistes) sorti mäe ja ühe järve ning  talu paiknes mäe otsas, kust avanes  vaade nii järvele kui  metsale.

Vaade maja terassilt

Vaade maja terassilt

Lapimaal ei näinud ma kuskil kivist või kipsist maju- kõik  ikka puumajad. Ka meie võõrustajatel oli ümarpalgist pooleteistkordne maja, mis tegelikult oli osaliselt kaljus sees. Igas suunas olid terassid, osa lahtisi, osa kinniseid.  Küttepuid teeb austatud kirurg ikka ainult ise ja oma metsast. Ise võtab maha kuivanud puud, saeb ja veab mootorkelguga  kuuri. Ümbruskonnas pole  5-6 km  ulatuses ühtegi teist elamut- on vaikus ja hommikune linnulaul.  Kuna Soomes kehtib looduses  “iga mehe õigus”  ja seda tegelikult ning mitte vaid paberil, siis oli perekond väga uhke, et suusatajad  sõitsid üle nende mäe  kevadpühadel  lausa hordide kaupa.  Kujutage ette, keegi ei püstitagi turvatarasid ja keelumärke, ei haara püssi seinalt, ei röögi suusatajatele karmilt: ERAVALDUS!  Kuhu te, kaabakad, trügite!

Kas ei tundu sümpaatne, et need inimesed, kes on  30-35 aastat  ausalt ning kohusetundlikult teeninud inimesi,  võivad elada inimväärsetes tingimustes? Olematu stress ning ebakindluse  puudumine hoiab tervise korras ning annab võimaluse ikka edasi töötada ja rõõmuga töötada! Ma ei arva, et kodumaal töötavad meedikud sooviksid  osta isikliku mäe või saare, aga õigust elada nii, et pärast  palgapäeva ja üüri maksmist jääks pangaarvele natuke rohkem kui 200€ võiks ju ikka soovida. Või kuidas?

Jäänud on vaid mõned kased

Jäänud on vaid mõned kased

Vaiksel Laupäeval algas pärast valvet seklus, mis meenutas  minekut muinasjutumaale. Aega oli palju ja soov  ümbruskonda uurida suur.  Seega sõitsime esmakordselt üle Muonio jõe- Rootsimaale.  Nii on!  Muonio jõgi lahutab kaht riiki ja huvi avastada  teist maad oli suur.  200 m  üle silla ja tere tulemast.  See piirkond on nii inimtühi kui olla saab. aga loodus on võimas!  Mida põhja poole, seda enam  kadusid okaspuud- alguses kuused, siis männid ja lõpuks ka vaevakased. Jäi vaid valge lumeväli, mis tegelikult suvel on lõputu pohla-, mustika-, jõhvika-, muraka- ja puravikuväli.  Momendil oli aga suurepärane mootorkelgupolügoon.

Mäed algavad

Sügisel on kogu maapind punane- ruske,  kõige ilusam aeg Lapimaal.

Saja kilomeetri pärast tuli uus sild ning tagasi Soomemaale. Ja siis köitis meie tähelepanu  viit- Kilpisjärvi 107 km. Viimane punkt enne kolme riigi kohtumispaika, Soome viimane punkt. Lähme!  Ma ei teadnud, milline müstiline teekond see on.  Peagi algasid mäed. Hiljem kodus järelevaadates selgus, et tegemist on Skandinaavia mäestikuga, aga esialgu ei teadnud me sellest midagi. Ja järjest kõrgemale, ikka kõrgemale.

Eelmäestik

Eelmäestik

Ühel hetkel ilutses tee ääres  silt- Soome maanteede kõrgeim punkt 665 m ja see oli mägede jalamil.  Kiirustasime, sest kartsime, et jõuame Kilpisjärvile  hämarikus, mure, mis hiljem osutus täiesti liigseks.  Unustasime lihtsa tõsiasja nagu polaarpäeva lähenemine.  Viimased mäekurud ja … Kilpisjärvi.  Päike paistis läbi uduloori, mis osutusid lähemal vaatlusel madalateks pilvedeks ning  lumesadu.  Tunne oli nagu oleks tegemist teise planeediga, isegi talvise Muonio elu ei valmistanud ette selliseks vaatepildiks.

Teeäärne lumevall, kõrgus üle 3 meetri.

Teeäärne lumevall, kõrgus üle 3 meetri.

Päeval, kus 200 km lõunapool paiknevas Muonios  sulas lumi lausa silmnähtavalt, oli lumekatte paksus Kilpisjärvil veel (ainult!!!) 1,8 m.  Ainult lumi ja pöörane hulk norrakaid- piir on vaid 4 km kaugusel.

Vaikielu lumises Kilpiusjärvis

Vaikielu lumises Kilpisjärvis

Nüüd ma tean ka miks see nii on.  50 km põhjapool on juba  meri ning niiske ja soe Golfi hoovus-seal on loodus pea samas faasis kui Eestimaal. Niiske ja soe õhumass tõuseb  Skandinaavia mäestikult üles, kus valitseb arktiline külmus. Mis saab niiskusest?  Õige, sajab maha lumena ja seetõttu on Kilpisjärvi Euroopa kõige lumerikkam asustatud punkt, kus enamus (!!) lumest sulab Jaanipäevaks.

Laternapost ja lumehunnik

Laternapost ja lumehunnik

Restoranis pakuti hamburgerit- kohapeal küpsetatud  saiakesed, põdralihakotlet ja ohjeldamatult salatit, kusjuures seda serveeriti taldrikult koos noa ja kahvliga. Kuulda oli vaid norra keelt ja teenindaja õhkas õnnelikult kui ma teda soome keeles kõnetasin.  Ilmselt seetõttu oligi köögist toodud hamburgeril vahel nii suur kotlet, et mina seda nahka pista ei jaksanud.  Tagasi läbi mägede.

Mägedes

Mägedes

Maantee kõrgeim punkt

Kõik talispordi harrastajatele. 

Päike laskus järjest madalamale ja siis jäi nagu seisma.  Kõik see pakkus võimalust teha mõned  pildid Soome võimsamatest mägedest.

Hämarik

Hämarik

Päikeseloojang

Päikeseloojang

Hüvastijätt

Hüvastijätt

Kell 23 jõudsime Muoniosse ja ikka oli veel väljas hämar. Kell 4.30 hommikul oli aga väljas valge ning päike kõrgel,  looduse kell oli sama kui meil jaaniööl, ainult lumi ei sobinud pilti. Järgmine päev oli meil pidulik  lõuna  minu tugiisiku  kodumajas koos eriti vinge vanaaegse  lapi saunaga ja mootorkelguralli  Muonio jõe jääl. Need olid päevad kui muinasjutt, aga oluliselt suurem ime juhtus mõni päev hiljem.  Täna ma sellest ei räägi, ehk homme.

Lapimaa värav

Lapimaa värav

Suure nädala alguses.

Täna on Pamipuudepüha, mis Muonios tähendab sulisevat lumevett, tihaste ohjeldamatut siutsumist ning kumisevaid kirikukelli. Eile õnnestus mul esimest korda näha Lapimaa maapinda. (???) Tegelikult ka, siiani laius kõikjal vaid meetrikõrgune lumevaip. Praegu ei ole käimiskepid mitte sportimise atribuudid vaid elemantaarne abi kõrvalteedel jalgadele jäämiseks- klaassile jääpind, mis kaetud veekihiga. Nii, uisutasin siis maantee poole kui järsku pöördus pilk tee kõrvale. Muuseas, kaunis ohtlik eksperiment kui tahad kuivade riietega tagasi jõuda. Igatahes tundus, et midagi teeäärses metsas on muutunud. Vaatasin ja oligi. Männitüvede ümber oli paljas maa- rohelised pohlavarred, sammal ja pisikesed mustikapõõsad-  kõik  nagu stardijoonel sprinterid jooksufinaali eel.  Tundras on taimedel kiire- õitsemine, viljakandmine, aega on väga vähe. Kui lumekate on natukenegi vähenenud algab võidujooks elamise ja viljakandmise nimel, sest septembri lõpus, oktoobri alguses lõpetab külm ja lumi selle ülistuslaulu elule ning tundra muutub taas jääkuninganna elupaigaks, kõrgeks katedraaliks- veiklevate virmliste all  tardunud  maa ja hangunud veed.

Roherohelised pohlavarred tegid mind järsku väga õnnelikuks, et pidin läbi lume kahlama nende juurde ja paitama otstest väljapungitavad vaevumärgatavaid õiepungi. Päike paistis ja mina hõiskasin, kui ilus see kõik on.

Siis meenus alles värskelt Delfis loetud kirjatükid, kui halb ja raske on välismaal leiba teenivate inimesete saatus- topeltpered, katkised elud, alkoholism, üksindus jne, jne.  Probleem on ju olemas ja tõlgendus sõltub  iga autori isiklikust elukogemusest.

Sotsiaalmeedia on võrratu koht, ei mingit muret, et su teksti nuditakse või muudetakse  kellelegi meelepärasemaks, kirjuta nii nagu tunned.  Nii hakkas mindki huvitama, kas need katkised elud on ikka põhjustatud töötamisest välismaal.

Tee- kuhu?

Tee- kuhu?

Mulle tundub, et need sotsiaalsed probleemid ei tulene mitte töötamisest välismaal vaid pigem probleemidest inimese sees.  Inimesed on küll sotsiaalsed olendid, aga kas ikka vaid karjaolendid?  Tundub, et aastate vältel on kartnud meie inimesed  kõige enam üksindust, sest selle vältimiseks on võetud ette märkimisväärseid jõupingutusi. Nutiseadmed, internet- hommikul klapid kõrva ja õhtul viimasena välja. Suhtlemine hästi paljudega ja võimalikult pinnapealselt. Reklaamikampaaniatega müüakse meile mitte vaid autosid, šampooni, seepi ja soola vaid maailmavaadet, tõekspidamisi, väärtusi ja nii et ohver ise ei aimagi – imagoloogiline reklaam, nimeks.

Kogu selle kära sees ei hooma me, et ei oska enam olla iseendaga. Paljud  kardavad paaniliselt üksindust. Vahet pole, on see kodu- või välismaal. Ainult mitte jääda üksi, sest siis tulevad küsimused, mis on ebamugavad ja hirmutavad. Tundub, et kõige koledam vaenlane, keda me kardame, on meie ise. Hästi palju inimesi enda ümber, kasvõi virtuaalselt.  Juba lapsed õpivad iseennast kartma. Probleemid peres, sõpradega, koolis- milleks otsida lahendust kui pakutakse uut identiteeti. Lülita sisse vaid arvutimäng ja ela teist, paremat elu, probleemide korral on ju olemas  klahv-quit  ja alustame uuest.  Suureks kasvades  otsib rahulolematus iseendaga väljundeid tigedas ühiskonnas,  kurjades kommentaarides ja katkistes peresuhetes. Milleks proovida pereelu parandada kui on olemas quit  ja siis restart klahv.

Kas ma oskan olla iseendaga?

Kas ma oskan olla iseendaga?

Siis satub inimene võõrasse riiki- suhted nõrgenevad ja üha enam tekib suur vaikus- oled üksi ka inimeste seas.  Kiiresti hakkavad tekkima küsimused, millele me vastata ei taha. Miks me elame? Mis on kõige selle rabelemise eesmärk? Kes ma üldse olen?  Neid küsimusi me kardame  paaniliselt. Kiiresti uusi suhteid, pinnapealseid, aga palju inimesi enda ümber. Palju müra, rohkem kalleid asju. Ainult mitte olla üksi ja kuulata seda vaikset häält enda sees. Paljud püüavad vaigistada valu alkoholiga, tablettidega, millega iganes. Kui sa ei oska olla iseendaga, hakkab looduses viibimine samuti kraapima ja karjuma sulle eksistentsiaalseid küsimusi, mida enamik meist kuulata ei soovi. Aga paljud meist oskavad olla looduses, olla rahujalal iseendaga?

Kas sa suudas olla rahus iseendaga

Minu elus on olnud kaks suurepärast perioodi, kus oli palju aega olla iseendaga, esimene teismeliseeas, teine noore arstina. Esimene periood, imeline suvi, tähendas 5 kilomeetrilisi kiirmatku läbi suvise põhjaranniku- hommikul kell 6 üks retk, õhtul kell 19 teine.  Jooks piki mereranda ja siis läbi sarapuude allee kõrgel pangapealsel.  Juunist kuni augusti lõpuni. Suve alguses palistasid teekonda anemoonide hordid ja augustis tuli  pükissäärte ümber pakkida kilekotid, sest rohi oli ohtrast kastest läbimärg. Juunikuus valgustasid teekonda jaaniusside laternad ning augustis aitas pimedas teel püsida taskulambivalgus. Üldse polnud tähtis, et päevotsa sai töötatud laagri köögis, olulised, minu elu kõige olulisemad,  olid teekonnad läbi ritsikatelaulu, kusjuures sihtkoht pole tagantjärgi hinnates enam üldse oluline.

Rahu iseendaga

Rahu iseendaga

Ma õppisin tollajal  rahu sõlmima iseendaga. Kõik hilisemad saavutused ja ponnistused on vaid tähetolm selle suvise rännaku valguses.  Ilmselt on praegune olemine Lapimaal vaid pikk tee tagasi oma langemise koha poole- tolle suve poole.  Reede pärastlõunast kuni esmaspäeva hommikuni  olen olnud tõepoolest täitsa omaette, aga see ei ole raske ega masendav. Vastupidi. sulisevad kevadveed, kahanevad lumevallid je elule hümni laulvad pohlavarred kõnelevad ja julgustavad imelisel teekonnal – tagasiteel enda juurde.

Kaunist töönädalat!

Kaunist töönädalat!

Olgu meil siis algaval nädalal tahtmist ja jõudu lülitada välja mobiiltelefon,” unustada” koju läpakas, kiskuda kõrvadest  klapid, jätta ajalehed ostmata ja minna täitsa üksi loodusesse. Vaadata  punetavat päikest horisondil või sinililleõie taevakillukest mulluaastaste lehtede sees ja mitte karta vaikseid küsimusi, mis tekivad. Proovida esimest korda neid mitte eemale peletada vaid  kasvõi natukene lükata poikvele see uks, mis viib meie enda sisse.

Ilusat nädalat kõigile kaasmaalastele kodu- ja välismaal!

 

Külas kodumaal

Blogisse on tulnud pikk paus. Miks, ometigi? No muidugi. kuu aega sai töötatud ja oli aeg kodus nädal külas käia.  Elamused teel olid omaette huvitavad ning vahvad jagamiseks.  Siiani piirdusid minu  avastusretked  mõne kilomeetri raadiusega ning kuna me jõudsime Muoniosse kohale öösel, jäi tundra  vaikne ilu suures osas avastamata. Nüüd aga sõitsin lõuna poole kella 17 ajal ja valget aega oli veel küllaga. Eks siis  jagus aega bussiaknast  mobiiliga ka pilte klõpsida.  Muonio on ümbritsetud kõikvõimalike  suusakeskuste ja puhkealadega k.a rahvuspark. Muuseas, siin on Euroopa puhtaim loodus, mida on tegelikult tunda juba õhust, aga ka lumi püsib nädalaid puhta ja valgena, ei mingit saastet.  Teekond Muoniost Rovaniemi on pikk- 280 km ja aega läheb üle kolme tunni.  Esimesed  kilomeetrid laius  bussi akende taga tundra oma kevadises vaikuses.

Tundra talvises ilus

Tundra talvises ilus

Madalad männid, vaevakased ja erilised ellujäämismeistrid- Artika küünalkuused, kes mind ilmselt siia kutsusidki 🙂 . Räägitakse, et nad on võimelised murdumata kandma  mitu korda suuremat raskust kui nende kaal. Praegu on kevad ja  puukesed oma talveraskusest vabanenud, kuid  erilised on nad sellegipoolest

Artika küünalkuused kevadootuses.

Artika küünalkuused kevadootuses.

Lauge ei ole tundra kohe üldse mitte. Kohe on selge, miks seda kanti suusatajate Mekaks hüütakse- võrratud  mäed. Siberis hüütakse selliseid sopkadeks. Ideaalsed suusatajatele- nii algajatele kui professionaalidele.  Tõeline talisportlaste paradiis – kõik laskumisrajad on loomulikult valgustatud ja tõstukitega, jalamil jõulumuinasjuttu meenutavad puust majakesed. Sarnanevad ülipopulaarsete Euroopa suurte suusakeskustega, ainult hubasemad.

Sopkad eemalt

Bussi vooris karjakaupa jaapanlasi, kes olid tulnud suusapuhkuselt ning suundusid nüüd Rovaniemi kaudu ilmselt kodumaale.

Kittilä

Kittilä

Üllatav siiski, buss ei olnud tuubil täis, kõigile jatkus kohti, jäi ülegi, aga pileti hind on muidugi soolane. Eesti arsti palgaga Soomes ühiskondliku transpordiga suurt ei liikle. Sõit Muoniost Rovaniemile maksis  pea 50 eurot. Hind, mis nii mõnegi meie bussifirma juhile oleks märjaks unistuseks.

Suusakeskus

Suusakeskus

3,5 tunni pärast saabusime jõuluvana pealinna- Rovaniemi. Taas oli appi tulnud minu tugiisikust hea haldjas, kes tegelikult elas mõni kilomeeter linnast ning  pakkus mulle öömaja. Tegelikult läks küll õhtul öörong Helsinki, kuid see tähendab 14 tundi loksumist ja on üüratumalt kallis- oluliselt kallim kui lennuk.  Üldse on lennuühendusega lood enam kui müstilised.  Ühe suuna pilet võtab vee silmast välja ka keskmisel ärimehel, aga edasi tagasi pilt on parematel päevadel  rohkem kui 50% odavam ühe otsa piletist.  Kui  Rovaniemilt Helisinki oleks lennupilet maksnud 340 eur, siis edasi tagasi maksid piletid 180 eur kokku. Kes aru saada soovib, see saagu aru. Muuseas, esineb päevi, kus sama marsuut maksab vaid 50 eur. Siin aga konks- lennuk väljub hommikul kell 5.40 ja peaks Helsingis olema kell 7.  Mitte mingi valemiga Muoniost hommikul kohale ei saa ja lennujaam on Lapimaa pealinnas nii pisike, et suletakse ööseks.  Tagasitulek läheb aga nagu lepse reega, kõik sobib – enamvähem,  Olen ma teile ütelnud, et põhjamaa inimesed on kõige lahkemad ja inimlikumad inimesed? Miljon korda. Seega, ööbisin  psühhiaatrist kolleegi  kodus ümbritsetuna kolmest pailembelisest ja nurruvast kiisust. Kiisude seltskonnast olin kuu aega väga puudust tundnud.

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

Nagu  näete, koidab juba kell pool viis. Kaugel see polaarpäev siis on, ega midagi pole imestada. Jahmatada oli aga küll kui järjekorras inimsumma nägin. Check in venis ja venis. Kell liikus koletuma kiirusega edasi ja saba ei vähenenud.  Kui jäi pool tundi lennuki väljumiseni, lahkusid kõik töötajad  veerandtunniks ning närvilistele ootajatele selgitati, et lennujaama töötajatele on ettenähtud kohvipaus.  Nõutu näoga rahvusvaheline seltskond tammus jalalt  jalale ning  täies suusavarustuses piiga küsis oma saatjalt: Ega meid ometigi lennukist maha ei jäeta?  Kaaslane rahustas, et ega lähima viie tunni jooksul järgmist lennukit ei  välju ning seega kedagi maha ei jäeta.  OK, lennuk hilines  veidi rohkem kui tunni. Kõik kohalikud olid rahu  ise ja piloot selgitas, et lennuk hilineb põhjusel, et rahvast ning eriti pagasit oli nii palju, et ei jõutud kontrollida.  Pool lennukit oli jaapanlasi täis ja nende näod venisid ikka kole pikaks, sest Tokio lennuk oli neil broneeritud. Ega Londoni, Amsterdami ja Kairosse sõitjad samuti eriti õnnelikud ei olnud.  Tõele au andes lükkas  piloot V  käigu sisse ja 1 tund 10 min asemel sõitis Helisinki tunniga- nii et ületas kiirust, vist 🙂 . Tokio lend peeti kümneks minutiks kinni ja tundus et kõik, kes lendama edasi pidid, need ka  lendasid. Mina nägin sadamas eemalduva varasema laeva ahtrit. Noh, kah asi. Laevu väljub Tallinna palju tihedamalt kui tramme puhkepäeval Kadriorgu.

Need, kes eeldavad, et ma reelingu ääres pingsalt ootasin Eestimaa rannikut või Tallinna torne, peavad küll pettuma. Magasin mõnusalt baari diivanil nagu Kalevipojale või Lindatütrele kohane. Ärkasin alles siis kui teatati, et oleme kohal.

Loomulikult olin õnnelik oma peret kallistades. Meil on pööraselt vedanud, et hoiame kokku ja raskused on meid pigem liitnud ning pannud üksteist hindama.  Osa koolitusi olid samuti vahvad. Inimesed soovisid õppida ja mina soovisin õpetada. Nagu ikka meenutas teatav osa koolitusi mitte õppimist ja õpetamist vaid pigem eeslikarja vedamist kõrvupidi Everesti otsa ja sinna ei ole teha  midagi, sest aitamine, abistamine, kaasatundmine ja hoolimine on suure hulga meie ühiskonna kasvatusproduktide meelest sama nõmedad kui peegli ees omaenese naba imetlemine.

Suur hulk tööd sai tehtud, laste projekt lõpetatud, kolm kiisut autoga Eestimaa südamesse  uutesse kodudesse veetud, sõpru külastatud, nina õitsevatesse lumi- ja märtsikellukestesse pistetud.  Kallistasime üksteist kõvasti, kõvasti. Harisin Kohevikku nii, et sain sänikaela lõpuks  kodukassi moodi käituma ja kiitsin ohjeldamatult nii meest kui tütart Koheviku kasvatustöösse panustamise eest.

Ja ometigi hakkas päev päeva järel üha enam häirima väsinud ja kurjade nägude nägemine.  See, mida ma veel mõni kuu tagasi pidasin üsna tavaliseks või vähemalt ei lõiganud nii valusalt hinge.  Kasulik oli mitte üldse ajalehtede veebilehti lehitseda.  Parajasti oli käimas nõiajaht kiirabi(arsti??) vastu, kusjuures raske ei olnud tuletada, et oli see meedik kes ta oli, arsti too õnnetu ajalehtedes kaeblev proua polnud näinud, kes brigaadi käitumisega rahule ei jäänud. Ajakirjanikule ei läinud tõde mitte üks raas korda. Ikka pika puuga- Postimees, Õhtuleht, Delfi- copy paste, copy paste.  Taevas, milline vihkamine neist kommentaaridest hoovas. Keegi oli isegi minu tagasihoidliku isiku mängu toonud ja järeldas, et kõik me oleme kaabakad- rahaahned, õelad, hoolimatud jne, jne.

Päev päeva järel kogunes negatiivseid elamusi nagu tilgub kevadiselt katuselt veetilku. Järsku, see oli neljapäeval. Kolasime abikaasaga poes ja ostsime mulle kaasa toitu, mis on kerged ning saab lennukiga kaasa võtta- pakisupid, kiirpudrud, näkileivad jne.  Tõstsin järjekordse pakisupi  kärusse ja pilk langes  inimestele.  Kui väsinud, vaevatud, tülpinud näod-noored naised lastega, keskealised, vanad. Tüdinud, närvilised, paljud haarasid allahinnatud toiduaineid lükates kaaslast küünarnukiga.  Miks ma varem pole sellele tähelepanu pööranud?  Olen ise olnud samasugune?  Poeskäik jäi lühikeseks, tahtsin sealt minema.

Aga meie ühiskond ( läbi ühe eriti märkimisväärse subjekti) otsustas mulle enne lahkumist tõelise maksahaagi laksatada. See oli reedel. Ees oli raske koolitus, kus tuli õpetada neid noori, kes pidid esmaabi kuulama, sest programm kohustas, aga õppida soovis neist ehk 15 %.  Lasnamäel ma eriti liigelda ei oska ning nii tundus taksosõit mõistliku valikuna. Ok, helistasin ja takso tuli.  See, mis järgnes, tundus rännakuna muinasjutumaal. Taksojuht, mees hilistes kolmekümnedates, saades teada et ma töötan välismaal, otsustas mulle kaela kallata kogu oma ajukapatsiteedi, mis talle pärast erakonda astumist peakontori seifi panditud ajukesest järel oli.  5-6 minutit kõvahäälset sajatamist, kuidas Soome majandus on kohe pankrotis ja kuidas me varsti niitsudes tagasi roomame ja armuleiba palume. Ilmselt tundus talle, et vähe sai, sest edasi järgnes tsitaat tsitaadi järele sotsministeeriumi ninakeste sõnavõttudest valitud palakesed. Kiirabiarstid on täielikult mõttetud inimesed ja neid pole kunagi tarvis olnud, õed on absoluutselt piisavad. Mina oma kolmekümneaastase  arstistaažiga kiirabis võiksin ennast kohe põlema panna-mõttetu mutukas. Ei midagi kasulikku, arutu hulk hapnikku on saanud nende aastate jooksul süsihappegaasiks sünteesitud elutegevuse käigus ja ei midagi kasulikku.  Täiesti groteskne lugu, tubli taksojuht sülitab su peale kogu sõidu aeg kesklinnast Lasnamäele, määrides nii sinu ja kogu takso sinikollase oravapasaga kokku. Praegu ma mõtlen, et miks ma  ei palunud takso peatada ning maha ei astunud. Jahmatusest? Ilmselt küll.  Igatahes oli laupäeval juba tunne- ma tahan Lapimaale tagasi.

Esimesed päevad pärast “puhkust” olin nii väsinud, et magasin kõik tööpäevaõhtud nagu nott. Alles nüüd olen kosunud

Ei, ma ei esitanud kirjalikku kaebust taksofirmasse, kuigi vestlesin oma tuttavaga, kes samas töötab. Ei, ma ei ole saanud  firmalt ametlikku seisukohta sündmusest.  Tegelikult ei tunnistanud mind mõttetuks mitte pelgalt tubli taksojuht- parteisõdur reformierakonnast vaid  see on tõenäoliselt ühiskonna demokraatliku enamuse seisukoht.  Vahet ju palju pole,  kas viha meedikute vastu pritsib ajalehtede veergudelt või sülitab sind täis tubli proletaarlane taksoroolis. Kas see ei tundu olema üks ja sama asi?

Mul on kahju teist- vaesed ületöötanud, läbipõlenud ja kurnatud Eestimaa meedikud, kes te hambad tangis, üritate isamaal oma kaasmaalasi ravida, tegelikult teete seda väga hästi. Meditsiinistatistika näitab ju, et ravikvaliteet on Eestis äärmiselt kõrge, seda on uhke vaadata ka siin koolitustel.  Mis aga peamine- see superhea tulemus maksab  vaid kolmandiku EU keskmisest.  Meedikute ületöötamise, depressioonid, läbipõlemise, enneaegse surma ja invaliidistumise jätame selle võrrandi juures meelde.

Kes sa oled, Muonio valla inimene?

Pühapäeva hommikud on siin fantastilised- kella 9-st hakkab kõlama õrn kirikukellade helin, mis  sulandub sulnilt looduse häältesse. Täna paistis päike ja sadas üksikute helvestena lund. Kuni kella 12- ni ei liigu pea ükski inimene. Kirikukellade tagasihoidlik kuma ning tihaste kindlameelne teavitus, et tegelikult on meile ikkagi saabunud kevad. Suurepärane aeg mõtisklusteks ning võimalus kasutada endises elus kadumaläinud oskust  – olla vaikselt iseendaga. Inimene on aga tegelikult liigagi sotsiaalne olend ja nii tuleb taas ning taas uudishimulik küsimus: kes Sa oled, Muonio inimene? Oled tavaline soomlane või on see koht ja inimesed kuidagi erilised?

Mõned päevad tagasi arutleti hommikuse kohvilaua taga ning siis küsis minult  osakonna raudvara, sekretäriproua, kas ma tean, et Muonio valla inimesed on põhjamaa kõige õnnelikumad, tervemad ja pikima elueaga? No kust ma seda teadma pidin. Teised lükkasid lähemale paksud  trükitud materjalid, kus nii statistilised kui sotsioloogilised  ülevaated- uuring tehtud riigi poolt.  Olgu nüüd selle õnne mõõtmisega nagu on. Teaduses on muidugi kindlad parameetrid, millega seda mõõdetakse, aga eks õnn on ikka väga individuaalne asi, aga muus osas ongi asi nii. Muonio valla inimesed on kõige tervemad, kõige pikema elueaga ja- üllatus, üllatus, esineb siin kõige vähem maksuhäireid.

Kevadekuukutaja

Kevadekuulutaja- üksik jääpurikas

Meie mõistes jabur- nad on uhked, et maksavad oma riigile maksu ja õigeaegselt. Olen kindel, et igal pool see kaugeltki nii ei ole, aga seltskond, kes ümber laua kogunenud oli,  silmad särasid nagu lapsel, kes jõuluvanalt paki on saanud, kui teatasid, et meie maksame õigeaegselt riigile makse.  Miks??  Või ehk küsime, mida nad selle eest siis saavad?

Killukesed  igapäevastest askeldustest:

Helistab Oulu ülikooli kliiniku  eriarst meie osakonda ( kirjutasin õigesti- arst helistab suurest kliinikust konsultatsiooni käigus) ja teatab, et vastuvõtul on meie piirkonna inimene, kes elab kaugel tundrakülas. Tal on raske haigus, hetkel saab ise hakkama, aga haigus on raske- palun korraldage, et koduõde tuleks teda edaspidi koju vaatama. Paar telefonikõnet- koduõenduse juht annab  kohe arstile tagasiside, et teade on vastuvõetud ning  koduõde tuleb patsienti vaatama kahe päeva pärast ja edaspidi regulaarselt.

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Memm on  jäänud kuskil sügaval tundras üksiktalus raskelt haigeks- koduõde selgitab olukorra, võtab  kodus vereanalüüsi- 1 t pärast selgus käes, asi on paha, raske põletik, kohe väga raske. 1 tunni pärast on kodus võetud spets analüüs-verekülv, pandud tilguti antibiootikumiga ning kutsutakse kiirabi transportima haiget haiglasse. Kaasa pakitakse vereanalüüs- verekülv, mida hiljem enam võtta ei saa ( õigupoolest ei saa enam tulemust) kui antibiootikumravi käib. 4 tunni pärast on haige Rovaniemi keskhaiglas. 12 tunni pärast seisund stabiliseerub.

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Jahmatavalt adekvaatne valuravi.  Kuidas on mujal, ei tea, aga siin suhtutakse valuravisse väga tõsiselt.  Valu tundma ei pea, olgu haigus nii raske kui tahes.  Alles see oli, kui meie valutohrid kurtsid, et Eestis väheneb valuvastaste tõhusate ravimite väljakirjutamine.  Üks kurvemaid mälestusi kui kiirabi kutsutakse kodumaal suurtes valudes haige juurde- kasvaja, luu- ja liigesmuutused ja paljud muud hädad.  Oli see tänases või eilses lehes, kus lõpuks mööndi fakti,et kui haige enam ei jõua arstile minna, ei leia ta kodus kannatades oma valule muud leevendust kui kiirabi poolt tehtud  mõni tundi mõjuv süst.  Ega seda ka iga mõne tunni järel kiirabi teha  tohi, kanged valuvaigistid ju mürgina arvel.Kohe tekib küsimus, et kas pistsid hoopis endale kintsu. JA SEE ON JAMA!!!!!!!

Vastavalt diagnoosile toimiv valuravi on see, milles siin ei tehta järelandmisi. Kõik need preparaadid on Eestimaal olemas- pikatoimelised valuplaastrid, mis kleebitakse nahale ning toimivad 3- 7 päeva,  nn. valupumbad nahaaluseks või epiduraalseks valutustamiseks. Ka meie osakonnas on praegu raske pahaloomulise kasvajaga haige, kusjuures pahaloomuline protsess on deformeerinud raskelt ja nähtavalt mitmed luud, aga ta ei tunne valu.  Erinevate ravimite kombinatsioonidega tagatakse olukord, kus valu on kontrolli all. Jah, inimesed kustuvad raskete haiguste tagajärjel, aga nad ei kustu valust karjudes ja pole tähtis kas see lõpp tuleb haiglas või kodus hooldajate pilgu all.  Muuseas, kunagi oli vahva täiendus Tartu Ülikooli täiendkoolituse kateedris, kus mul oli au viibida. Meelde jäi üks kuldaväärt mõte- tugevate valuvaigistite määramise sagedus on seotud ühiskonna arengu, eelkõige eetilise ja kõlbelise arengu tasemega. Ehk, mida enam austatakse  pehmeid eetlisi väärtuseid ühiskonnas, seda rohkem kirjutavad arstid valu vastu rasketele haigetele valuvastaseid vahendeid.

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Need on vaid pisikesed killud suurest pildist, mida ma veel kokku panna ei oska, aga ehk annavad needki viite, miks kohalikud on uhked, et nad maksavad õigeaegselt oma riigile makse. Kui nad jäävad hätta, siis  tullakse neile appi- raske haiguse korral ja muude elutormide korral. Õpitud abitust siin ei tolereerita, aga kedagi ei jäeta koju valudesse, lootuseta abile. Ei ole see mitte pisikese külakoha abivalmidus. Kui suurest ülikooli kliinikust helistab ülimalt hõivatud eriarst ja korraldab haigele koduhoolduse, siis on midagi teistmoodi süsteemis ja ei ole see pelgalt ühe inimese halastustegu teise inimese vastu.

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

Jälle said mõned killud kokkukorjatud. Kunagi tuleb neist ehk ka pilt. Kohtumiseni….

 

 

 

Kolmas nädal- sammhaaval edasi.

Eelmisel nädalal tegutsesin siis osakonnas üksi. Ainult maakonna peaarst käis nädala lõpul vaatamas ning kontrollimas. Kolleegid pakkusid vahel ka abi, aga juba oli ka teistpidi, et tuli kiirelt teha mõndagi, mis neil aja puudusel  tegemata jäi.  Loomulikult on kõige keerulisem  kogu meditsiiniline tegevus  arvutisse kanda ja ilma suuremate  soome keele grammatika fopaadeta. Omapärane, iga inimesega eraldi tuleb võita usaldus. Mõnega läheb kiiresti, teisega ei leia alguses kuidagi seda võtit, mis põhjamaa inimese lukust lahti keeraks.

Paras mõistatus on üks tohtrist kolleeg- elupõline Lapimaa elanik. Isegi näojooned  reedavad, et tegemist on siinse põlisrahva järeltulijaga.  Alguses oli ta nii lukus kui vähegi olla saab- viisakas, kuid jääkülm.  Olin üsna nõutu, aga aeg annab ju arutust. Nagu ma eelmistes postitustes olen maininud, haiglas on hingega loomapäästja- Seila nimeks.  Loomapäästjatel on aga omavahel sõltumata keelest üksteisemõistmine olemas.  Hommikukohvi ajal ( püha rituaal, mida ei tohi iial unustada) rääkisime me tihti loomadest. Eriti naljakas kui ta ahastas, et loomakaitsjatel on SOS olukord- leiti  1 ( loe : üks) koduta kass. Appi! Esimene koduta kass ja juba märtsikuus!!  Selgus, et Muonio vallas igal aastal kodutuid kasse ei leitagi. Vahel on vaja päästa küll manala teele läinud eaka inimese karvased sõbrad, aga päris koduta kass!  Eks seda vestlust kuulas siis pealt ka jääkuningannast kolleeg ja  ilmselt otsustas mind panna reedel kohvilauas proovile… aga võibolla ka mitte. Tont neid laplasi teab 🙂

Rääkis ta oma elamusest Kittila Muonio vahelisel maanteel. Tööle sõidab tohter kaugelt- oma 80 km ja seega 160 km iga tööpäev maanteel. Nii, sõitis ta parajasti mäenõlvast alla ja maanteel oli pikk nähtav ala, kuna nõole järgnes kohe aeglane tõus. Nõo põhjas oli maanteel põhjapõtrade kari. Kolleeg pidurdas ning jäi seisma. Ja siis tuli teiseltpoolt mäeveerelt alla suur rekka. Nähtavus oli sadu ja sadu meetreid. Masin sõitis pidurdamata läbi põdrakarja, lömastades ja purustades kümneid olendeid, jättes endast maha  surnud ning agoneerivate  põtrade lasu. Jahmunud kolleeg jõudis ainult märgata masina numbrit, sinimustvalget värvikombinatsiooni ning kaht tähte EE.

See oli  julm tegu, kuid hullem veel, tegemist oli millegi püha hävitamisega. Põhjapõder on siinsele inimesele kogu nende eksistentsi alus- toitja, katja, vedaja- kõik. Temasse suhtutakse suurima austuse ja lugupidamisega.  Läbi ajaloo on see loom olnud ainus kaitsja arktilise külma eest.  Kui tohter sellest kõigest rääkis, oli tema muidu nii tundevaesel näol aimatav raev, ega see sõna: virolainen kah eriti sõbralikult ei kõlanud.

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Mina teatavasti nii hillitsetud pole ja nägu reedab kindlalt paremini kui soomekeelsed sõnad huultelt.  Pärast minu reaktsiooni nägemist on hakanud meie suhtlus tasapisi laabuma. Igatahes ei näe ta minus enam seda elukat, kes on võimeline juhtima oma auto põdrakarja sisse ilma pidurile vajutamata. Ilmselt on aidanud ka Seila hea sõna.

Epistlit tahaks aga lugeda kogu loo peale küll. Me ei tea, kes oli see autojuht  maanteel. Ta ei tapnud mitte ainult kümmetkonda laplastel nii suures aus olevat looma  vaid ka mitme inimese-  kohale sõitsid nii päästjad kui poltseinikud,  usalduse eestlaste vastu. Tagasi seda võita on aga parajalt raske.

Kas pole veidrad need inimsuhted? Üks tegu ( aga järsku kõik meie teod?) on nagu pisike lumepall, mis kutsub esile suure ja võimsa laviini. See võib külvata tonnide kaupa headust, mis lohutab, kinnitab, teeb õnnelikuks, toetab. Kuid… see võib olla tõeline lumelaviin, mis jäätab, vigastab, teeb haigeks või õnnetuks.  Üks tegu või sõna võib muuta nii meeletult palju maailmas ilma, et me seda kunagi hoomata oskaksime. Kui asjad juhtuma hakkavad, oleme meie juba kaugele eemale sõitnud.

Mida sina külvad?

Mida sina külvad?

Tänane lugu tuli siis selline. Homme räägime meditsiinist ka kui õnnestub.

Tuhande ja ühe öö muinasjutt.

Lubasin endale, et ühe postituse nädalas saan ma ikka valmiskirjutatud, aga täna toimunud lugu oli selline, mida tahaksin teiega, head meedikust lugejad eriti, kohe jagada. Palatikorpus on nüüd minu vastutada ja seega tuleb teha kõike mida vaja.

Nagu ei mäletaks, et Soome ametimehed oleksid kuskil rahvusvahelisel areenil ühelt jalalt teisele hüpanud ning kõigile valjusti hüüdnud, milline vinge IT riik nad on.  Lisaks ei tea ma sedagi, kas kõik need lahendused toimivad vaid Lapimaal või kasutataks kogu riigis, aga mul vajus täna lõug sõna otsese mõttes põlvede vahele 🙂

Lugu siis sedapsi, et patsient- muldvana ja diagnooside arvuga, mida iseloomustab valem n+1 kui n läheneb lõpmatusele, oli osakonnas olnud juba üle igasuguse mõistliku aja. Oli aeg otsustada, mis saab edasi. Kõigil asjaosalistel lisaks selge, et abikaasa, kellel vanust mõni aasta vähem, kuid diagnoose mitte eriti, tema hooldamisega hakkama ei saa, kuigi riik maksab sellise koduhoolduse eest omastele priske toetuse. Hooldekodus oli koht parajasti olemas, aga tegelikult saime meedikutena aru, et kõige pikema ja täisväärtuslikuma elukaare võimaldab haigele hoolduse praegune variant. Kell 12 pidi  olema koosolek, mis otsustab, mis meie vanahärra hooldusest saab.  Mina, va otukene, arvasin, et koosolek tähendab seda, et kõik istuvad pika laua taha ja  räägivad asjad selgeks, seda olin korra näinud.

Kell 11.55 võttis meie osakonna vanemõde mind käevangu ja viis  tühja ja pisikesse kabinetti, kus oli vaid kaks pinki ja televiisoriekraan.  Kell 12 lülitati ekraan sisse ning  näha oli kolm kabinetti. Selgus, et telesillaga oli ühendatud hooldekodu, meie ja sotsiaalameti peaarsti kabinetid. Need paiknesid üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Hooldekodu juhataja kabinetis istus võrdse osapoolena ka patsiendi väga eakas abikaasa.  Kõik- nii hääl kui pilt, toimis kolmepoolselt. Tõime meie oma argumendid, edasi hooldekodu juhataja ja ” kõrgeim ” võim- maakonna peaarst.  Siis küsiti, mida arvab oma mehe edaspidisest hooldusest abikaasa. Tema oli kindel, et parim võimalik hooldus on tagatud  Muonios- ja tema otsus oli määrav. Kaks nädalat viibib patsient meil ning siis tuleb uus arutelu- kui seda vaja on. Koosolek kestis 20 min ja tavaline ravitöö jätkus.  Kõigi tervishoiu- ja sotsiaalabiasutuste vahel toimivad, vähemalt Lapis,  niisugused koosolekud, konsultatsioonid ja arutlused. Kõik näevad kõiki, aga mis peamine- otsustav hääl ei ole mitte suuremal või väiksema ametnikul vaid haige kõige lähedasemal omaksel. Veel, keegi meist ei kulutanud nende arutelude ajal mitte mikrogrammigi adrenaliini 🙂

Vingete lumevallide taga on tervisekeskus ehk koore all on vitamiin.

Vingete lumevallide taga on tervisekeskus ehk koore all on vitamiin.

Ma siin mõtlen endamisi, et kas saaks Lapimaal  juhtuda Eestis ka meedias kajastatu, et haigla saadab  hooldust vajava haige koju, omavalitsuse sotsiaal ei tea asjast mitte mõhkagi ning haige sureb kütmata toas nälga ning janusse, kui  toimuksid konverentskoosolekud- haigla, sotsiaalosakond, hooldekodu, koduhooldus, perearst? Haige “kaotamise” võimalus oleks kordades väiksem. Aga, noh, Eestimaa on meil ju eriti innovaatiline e-riik. Kõigile jagub eeskujuks tuua.  Sorry, lõpp kiskus jälle irooniliseks. Tegelikult, pigem nukraks,

Minu päev  igatahes nukker ei ole. Päike paistis ja temperatuur ka kevadtalvine -26 kraadi. Soe, sest 40 km põhja pool oli  – 35 kraadi.

Eestimaa lumikellukesed Lappi tunturis.

Eestimaa lumikellukesed Lappi tunturis.

Teise nädala mosaiik

Teine nädal on nüüdseks möödas. Kirjutan siis oma päevikut edasi. Tõesti, ei ole see muu kui killukestest kokkupandud pildikesed Lapimaa oludest.

Esimene ja võimas elamus on kahtlemata selle imekauni paiga loodus. Meil on siin huvitav aastaaeg- kevadtalv, mis eristub talvest pidevalt ja nähtamatult vähenevate lumehangede ja kirka päikesevalguse poolest. Tundra eripära on kuuskede hämmastav kohanemine suure lumevaibaga- artika küünalkuused.

Artika küünalkuusk

Artika küünalkuusk

Nägin neid esimesel korral  turistina aastaid tagasi ja juba siis tundus, et nad tahavad minuga rääkida mingit varjatud ja privaatset juttu. Ma ei tea, miks, aga tundus juba siis, et me kohtume veel ja palju pikemalt, sest meil on koos üks lugu lõpuni jutustada. Kahtlane tunne, et  nemad mind artikasse kutsusidki – sirge tüvi ning lühikesed allapoolehoidvad oksad, otsekui loodud kandma raskust, mis mitmekordselt ületab puukese kaalu. Mida kaugemale tundrasse, seda lühemad on oksad ning ka pisem kuusk ise.  Talvel mattub puu lumelasu alla ning vaid oma erilise kohastumise tõttu ei murdu oksad ning kuuseke jääb selles lume ja jää kuningriigis ellu. Puudest ongi siin peamised  kuused, männid ja pisikesetüvelised kased, mis sügavamal tundras on veel tillemad ja meenutavad tihti põõsaid- vaevakased. Tegelikult ei erinegi Muonio loodus palju eestimaisest.

Laupäeva hommik Muonios

Laupäeva hommik Muonios

See pilt oleks võinud olla ju pildistatud veebruarikuus mõnes vahvas pisialevis Eestimaal. Mõned kilomeetrid edasi on loodus aga võreldamatult eriline- tundra on võimas looduse ellujäämismuinasjutt siin sügaval jõuluvanamaal. Eriline on aga vaikus ning selle taustal omandavad imelise kõla veepisara langemine räästast, öises tuulehoos kaarduvate mändide ning kuuskede hala ja päeva päikeses kokkuvajuva jääkirmetise tilin.  Pole see Muonio maakond midagi nii tühi- tegemist suure turismimagnetiga ja just kevadel ning sügisel. Tuhandete kaupa voorib erinevatesse suusakeskustesse lõunamaa inimesi, kellele suusatamine, kelgutamine ja põhjapõdraga tundras seiklemine on tõeliselt suur eksootika. Teatav seltskond nendest satub muidugi ka tervisekeskuse valvearsti EMO kabinetti- on see siis põrutada saanud põlv, hüppeliiges, murdunud käsi või mõni muu traumeeritud  kehaosa. Kõik keeled kuluvad marjaks ära- inglise, saksa, vene, prantsuse ning isegi eesti keel.

Siit astun ma igal hommikul sisse:

 Tere tulemast Muonio tervisekeskusesse!

Tere tulemast Muonio tervisekeskusesse!

Kui küsite, kas on raske? Muidugi on raske ja mitte niivõrd meditsiiniline osa. Raske on kirjutamine. Soome keele õpetaja lootis, et ehk õnnestub nii, et tekst tuleb lugeda diktofoni, kust sekretär siis  teksti sisse lööb. Paraku, ei midagi sellist. No on raske ikka küll. Tekst, mille kirjutamiseks emakeeles läheks minutit viis, kuus, võtab aega nüüd pea tunni. See nõuab õppimist ja veel kord õppimist, aga ei ole lootusetu.  Minu rida on praegu haigla ja kõik väga erakorralised seisundid. Viimased on parim osa päevast ning teevad meeleolu eriti päikesepaisteliseks.

Ma ei tea täpselt, kas Soome on kuulutanud, et ta on kohe eriline, innovaatiline, kreatiivne jne, jne, jne  e-riik, aga tervishoiu infotehnoloogilised lahendused on tõeliselt aukartustäratavad. Paarile arvutiklahvile vajutamisega on võimalik lugeda kogu haige kohta olemasolevat informatsiooni. Ükskõik millise haiglas või tervisekeskuses on patsient käinud, koheselt on näha nii sissekirjutused, epikriisid, analüüside ning uuringute vastused. EKG ja röntgenpiltide arhiiv on samuti koheselt leitav, konsultatsioonidest ja retseptidest rääkimata. E- retseptid on samuti ilma suurema kisata töös, kuid lisaks saab ravimeid kirjutada välja ka paberkandjal ja isegi telefoni teel kui haige on parajasti apteegis,  Eriti andekas valik kui apteek on kaugel ja inimene  parajasti seal. Alati võib konsultatsiooni küsida nii kesk- kui ülikoolihaiglast ja ilma haiget asjata loksutamata. Mida arvab spetsialist luumurruga haige  röntgenpildist? Millal võiks mõtelda kipsi eemaldamisele? Palun, kolm lauset paberile ja pildid on samal hetkel spetsialisti käsutuses. Valid ise, mitme päeva jooksul vastust soovid- 2, 7. 10 päeva jooksul.

Kuidas aga patsiendid kiirelt keskustesse saata?  Kuidas toimib kiirabi?  Sellel nädalal sain teada ühe tõe, mis mind juuksejuurteni üllatas- Kiirabi on keelatud  meditsiiniasutusse kutsuda- see on riiklik otsus!!!!!!!!  Transporti haiglate vahel teevad hoopis teised struktuurid.

Kiirabi tõi haige

Kiirabi tõi haige

Kui  kolleeg seda ütles, siis palusin tal kolm korda korrata, sest olin üsna kindel, et ei saanud temast aru. Täpselt nii. Raviasutusse kiirabi ei kutsuta! Uups, aga kus on Eestis sageduselt kolmas kiirabi kutse koht? Loomulikult…. meditsiiniasutused-  perekeskused, pikaravihaiglad, hooldushaiglad.  Siingi tuleb haigeid transportida tervisekeskusest nii teise haiglasse kui ka mujale. Kuidas siis?  Kergematel haigetel on kaks valikut- kas oma transpordiga või taksoga- mõlema juhul kompenseerib sõidukulud  KELA e tervisekindlustus. Mõtlemiseks; mis on kallim, kas kompenseerida haigele  näiteks 20 l bensiini või maksta kolmeliikmelisele kiirabibrigaadile kahe tunni valmisolekutasu?   Keskmise raskusega haigete jaoks on transpordibrigaadid, aga  parameedik või õde ei pea muretsema, et ta võtab peale haige määramatus seisundis. Mul on meeles situatsioon, kus tuli saatekirjaga viia haiglasse patsient, kes lamas kodus voodis, saatekiri rinna peal, kahvatu , higine ja muud sandid  lisad.  Saatekirja kirjutanud tohter oli ammu lahkunud kõige nelja tuule poole. Siin selline asi ei läheks  eladeski läbi. Oli meilgi vaja transportida haige 280 km taha Rovniemile.  Kõik algas ikka sedapsi, et kanüül, ravimid, seisundi stabiliseerimine ja alles siis kutsuti transport. Tuli sisse juhtiv meedik ( parameedik??) ja  algas küsimuste laviin: milliseid valurohtusid oleme me teinud? Juhul kui haigel peaks tekkima valu, milliseid ravimeid ta  võiks lisaks saada? Milliseid ravimeid on haige vererõhu stabiliseerimiseks saanud? Mida peaks transpordil tegema? Jne, jne. Transpordibrigaadi tööd juhib transpordi tellinud arst ja mitte brigaadi tehniline personal.

Mis saab siis kui haige seisund on üliraske ja 60 minuti piir haiglassejõudmisel on ülitähtis?  Iga tervisekeskuse juures on helikopteriplats. Siin  50 m kaugusel tervisekeskuse peauksest. Küsisin, kui palju võtab aega helikopteri tulek Rovaniemilt? Vastus- 20-25 minutit ja tuleb arstibrigaad.

Sedapsi siis, jälle pisike koht mõtisklusteks meie tervishoiupoliitikutele, kui selliseid ametimehi  üldse Eestimaal on.

Aga veel, koolitused.  Igal nädalal toimuvad suured koolitused, mida viib tavaliselt läbi Oulu Ülikooli kliinik. Kõik tervishoiuasutused- nii pisikesd kui suured, saavad sellest osavõtta kabinetist lahkumata. Loodud on arvutipõhised telesillad ning kõik osalejad saavad ka esitada lisaküsimusi.  Kuna side on kõigi  tervishoiuasutustega, on kohe teada, kes osaleb ning kes mitte. Selle nädala temaatika oli postoperatiivne suremus ning loeng oli huvitav ning hariv. Mis aga peamine, see kõik toimus põhitööd katkestamata. Arsti vastuvõtt ei jäänud teps mitte ära.

Paljud  on etteheitnud, et siinne sotsiaalsüsteem ei ole jätkusuutlik, laristavad personalile, võtavad võlgu jne.  Personalikulud on tõepoolest suured, aga on kohti kus kokkuhoid on väga suur. Mul oli hiljuti asja siinsesse omavalitsusse. Muonio vald on suur -1904 km2, rahvast ei ole palju, kuid turismikeskusena on tal  piisav tulubaas.  Siin pildil, otse lipumasti taga, on kohalik omavalitsus- madal majake, kus kolm pisikest ruumi. Koridoris  paarkümmend aastat vana paljundusmasin. Ruumides pisikesed lauad, milledel soliidses vanuses  lauaarvutid. Vallavanem jagab ruumi kahe ametnikuga ja teeb oma tööd põhitöö kõrvalt. Vallamaja ees on mitu siinse elanikkonna lemmiktranspordivahendit- tõukekelku, ei ühtegi ametiautot.

See pisike majake taamal on  Muonio Maakonnavalitsus

See pisike majake taamal on Muonio Vallavalitsus

Ametnikud on lahke ja avatud olemisega inimesed, keda ei pahanda, et tulid läbi vastuvõtule registreerimata. Sorry, aga neil ju ei olegi vastuvõtuaegasid. Tuleb läbi inimene siis kui tööaeg seda võimaldab. Kokkuhoidu on tegelikult veel palju, äärmiselt omapärastes kohtades, aga ei jõua mitte kõike korraga. Räägime veel. ..

 

 

Miks me katki läksime?

Hommikune kepikõnd on tänaseks tehtud, pearinglusega memmega  haiglas võimeldud, aga terve öö ja tänane päev painab mind pidevalt mõte: mis meiega ikkagi on toimunud ja millal? Millal me unustasime, et inimene on ühiskonnas kõige tähtsam? Millal me ikkagi katki läksime ja mispärast? Kahtlemata ei puuduta see tunne mitte kõiki Eestimaa inimesi, kindlasti paljud ei mõista üldse, millest jutt on, aga…  Laulupeol nutsid tuhanded ja kümnetuhanded inimesed kui Siiri Sisask laulis koos ühendkooridega:Mis maa see on. Mina ka ja mitte selle pärast, et olime kunagi sadu aastaid orjad vaid laulusõnad resoneerusid meie praeguse olemisega.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
Et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
Kus vabadus on maasse kaevatud,
Kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
Kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
Kuid ometigi endaga mind veab.

See sõnum peegeldab kümnete tuhandete inimeste suhet Eestimaaga praegu, täna ja ei olnud mitte Mahtra sõja aegne meenutus. Sotsioloogid ütleksid, et me oleme oma riigist võõrandunud. Mitte kõik, kuid häirivalt paljud meist.

Millal see algas? Kust hakkas asi kiiva keerama? See ei olnud ju nii alguses.

Egas midagi, teeme siis nagu Väike prints teekonna tagasi oma langemise koha poole, kust kõik algas. Meie kõrged riigiisad armastavad statistikaga vehkida. See on muidugi tunnustatud uurimismeetod, kus üldisest teavet kogudes tehakse oletusi üksiku kohta. Arvud on vahvad asjad ja mängides valimi, valiidsuse või uurimismetoodikaga, on võimalik saada väga erinevaid arve, mis kõik peegeldavad mingit tahku ühiskonnast. Paraku, on olemas ka teine ning  tunnustatud uurimismeetod ehk kvalitatiivne uurimus, mille ülesandeks on põhjalikult uurida üksikut, sest selles peelgelduvad üldised seaduspärasused. Juba Aristoteles ütles, et uurides üksikut liivatera, on võimalik saada palju teadmisi kogu ranna ning isegi  ookeani kohta,

Nüüd siis võtab liivaterake ette teekonna tagasi sinna, kus kõik tundus olevat veel korras. Aga ma ei tahaks võtta seda teekonda ette üksinda. Tulge kaasa, head lugejad! Mõtelge ja arutage, ikka rahulikult. Taastame liivaterade kollektiivse mälu.

Kus oli kõik veel korras?

Kus oli kõik veel korras?

Kõik tundus olema veel  korras üheksakümnendate keskel. Millise rõõmuga me tööle läksime. Üks minu endine kolleeg mõtiskles aastavahetusel samu mõtteid ning küsis nukralt. -Kuhu see kõik jäi? Me tulime tööle nagu peole.

Jah, ma mäletan seda. Igaüks meist soovis teha midagi paremaks. Spontaansed kliinilised konverentsid hommikuti. Raha oli vähe, aga me tahtsime olla parim kiirabitiim Harjumaal. Koolitused Tartus! Raha pole? Hankisime ise sponsoreid. Varustus napp? Pole hullu, käisime omavalitusustes ja palusime abi. Tahtsime saada parimaks tiimiks, mis tollajal tähendas ka suuremat finantseerimist, aga atestatsioonil nõuti selleks kolmeliikmelist brigaadi. Raha pole? Tühja sellest! Tegime valveid tasuta. Kõik, eranditult. See oli meie kiirabi, rahvas, riik, mida me tahtsime paremaks teha. Me tundsime, et meid on vaja.

Millal see muutus? Üheksakümnendate lõpus. Hiilivalt liikus jääbarjäär ülevalt alla ja mida aasta edasi seda rohkem. Tööl kutsuti mind välja maavalitsuse tagakambrikesse ning teatati, et saadakse aru, et soovin kellegi kohta ära võtta ning kui ma ei lõpeta, siis  on juhtkonnal piisavalt võimalusi kättemaksta. Jah, just täpselt nii üteldi, lausa sõnasõnalt. Need olid tänusõnad muretsetud aparaatide eest. Mitte kordagi ei kuulnud keegi tänusõnu hästi tehtud töö eest. Igasugusest initsiatiivi ülesnäitamisest sai pahe, mida tuli karistada. Sama toimus meditsiinisüsteemis tervikuna. Tagatubades otsustati haiglate likvideerimine ja mitte keegi ei rääkinud töötajatega. Jäine külmus tarretas kiirabimeedikute täiendkoolitused, kus motivaatoriks sai hirmutamine, alandamine ja mõnitamine. Aastaid oma rahvast aidanud tohtrid seisid värisevana noorte nolkide- värskeltlõpetanud medvendade- ees pisarad silmas ja kuulasid asjatundlikke monolooge, kuidas kõige õigem oleks kui nad kohe kiirabist lahkuksid. Praegu meenutan neid tolleaegseid pensionieelikuid ning mul on koledasti piinlik.

kp4

Aasta aasta järel kattis jää kogu initsiatiivi. Mõni andis kiiresti alla, mina võitlesin kogu hingest vastu, korjates endale vaenlasi rohkem kui oleks vaja olnud. Me kõik jäätusime aeglaselt. Enam ei tuldud tööle nagu peole, see oli sunnitöö. Me olime objektid, abitud mänguasjad üha suurema hulga ülemuste käes, kes iga uue reorganiseerimisega paljunesid nagu prussakad prügipanges. Ja igaüks kontrollis, vastavalt oma ametiposti kõrgusele ka alandas, keda sai. Mul on meeles, kuidas üks ja eriti kõrgeltsündinud jupijumal teatas meile järjekordse kliinilise konverentsi ajal, et kui teete vea, siis me oleme sunnitud teile juriidilise kaitse tagams, aga see, mida MINA teiega hiljem tegema hakkan, see saab pikk ja piinarikas olema.

Me muutusime tööl, aga ka riigis abituteks mutrikesteks, kellel ei pidanud olema tundeid. Keda sai togida nii nagu kellelgi pähe tuli ja meie arvamus ei lugenud mitte üks raas. Me pidime kõrge ülemuse trajektoorilt eemale hoidma, sest muidu ta astus meile lihtsalt peale. Lootus, et keegi märkaks või tervitaks, oli mõttetu ajaraisk. See ei olnud enam meie kiirabi, patsiendid, meie rahvas- see oli orjatöö, mida tehti tuimalt, kohanedes vaid järjest suurema koormuse ning survega. Enamik muutusid tuimaks, irooniliseks, närviliseks.

Oli see aga vaid töö? Me muutusime oma riigis võõraks. See ei olnud enam maa, mida tahtsime paremaks teha. Selle pärast laulupeol lõikaski Siiri Sisaski laul nagu noaga südamesse!

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?

Mitte midagi ei sõltunud enam meist. Ükskõik milliselt juhtimistasandilt-kuni kõige kõrgemani ja eriti sealt, hoovas vastu jäist ükskõiksust.

Midagi, ei töökohas ega riigivalitsemises ei sõltu enam meist- Eestimaa kodanikest.  Kõik otsustatakse tagatubades.

Eestimaad vallutab tigedus ning kurjus. Need mutrikesed, kellest enam midagi ei sõltu, samas pakutakse lahkelt võimalust viinaklaasi taga oma auru väljalasta, on tigedad ning tülpinud. Eriti kurjad ja võimukad on aga need, kes ennast ladvikusse murdnud, sest iga väiksemgi initsiatiiv ohustab mugavat äraelamist ja nii lämmatatakse kodanikuinitsiatiiv  raevukalt ning kindlalt kas kaunite numbrite või irooniaga. Kuidas siis nimetada termineid- punaprofessorid, fooliummütsid jne, jne. Mitte kellegi arvamus ei loe, ole sa akadeemik või aus autojuht.

Meie, Eestimaa inimesed

Meie, Eestimaa inimesed

Käes! See sõna on kaasamine. Siit alates läks meie ühiskonna lugu katki.  Loomulikult ei puuduta see valusalt kõiki inimesi. Olen täiesti kindel, et ca 20 % tunneb ennast Eestimaal täiesti hästi. Mõned inimesed on sünnipäraselt ettevõtlikud, osa on omandanud oma privileegid partei tagatubades.

Aga suur hulk meist, meie inimestest on kui abitud kõrred, kõikudes tormituulte käes. Meist ei sõltu mitte midagi. Kõik toimub üle meie peade. Me tegemised ei ole olulised, me ise ei ole olulised. Riik ei hooli meist ja meie ei hooli sellisest riigist. Kahjuks kaasub sellega, et me ei jaksa hoolida üksteisest.

Ma arvan, et nüüd jõudsin ma tagasi meie langemise koha juurde, meie katkimineku koha juurde. Sealt tuleks alustada otsast peale- meie põhiseaduse täitmisest:

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.