Ja ongi kõik.

Reede õhtu, veebruarikuu viimane päev. Aina uued ja uued asjad kuhjuvad kotikestesse.  Nimekiri, mida  võtta kaasa ja mida mitte, on laual.  Kogu mu elu pudeneb laiali nagu kaardimajake. Ülehomme sõidame kõige varajasema laevaga Helisinki ja sealt algab pea tuhandekilomeetriline teekond kaugele põhja. Esmaspäev on minu esimene tööpäev võõral maal Muonio haiglas.

Tunnistan, hirm on.  Hirm selle ees, kas ma saan hakkama, hirm läbikukkumise ees. Üle selle on aga jõhker valu.  Nurkavisatud mutrike ei peaks ju valu tundma, vähemalt nende arvates, kes meie riigi rahanduse hiilgavas korras hoiavad. Kahjuks  on meie aristokraatia poolt  minemavisatud mutrikestel ikkagi valus. Eile käis mul külas praegu Soomes lasteaias töötav inimene. Pean tunnistama, et ta nägi välja vastikult õnnelik ja rahulolev.  Patsutas kergelt õlale ja ütles: ” Paari kuu pärast oled sa ise ka õnnelik ning rahul!”.  Võimalik, aga hetkel on ebakindlus ning hirm.

Kes küll kiirabiarstide koondamisest võitis? Riik? Ma kuidagi kahtlen selles. Minu palgalt laekunud maksu eest oleks saanud kaks eakat pensioni, oleks veidi ülegi jäänud.  Abikaasa arutles, et kui politseinikelt eripension ka veel ära plaanitakse  võtta, siis tema seda paari aastat küll  enam  nühkida ei kavatse. Ma saan aru, et ta tuleb esimest korda kaasa küll mind ära saatma, aga tegelikult teab ta juba praegu, et samas kohas on vabad väga mitmed politseinike kohad.  Omandatud kõrgharidus Sisekaitseakadeemias pole talle mitte sentigi palgalisa toonud vaid ainult aastateks õppelaenu, mida alguses suure suuga lubati kompenseerida, aga siis trääsa näidati.  Jälle jääb pea kaks seeniori  ilma pensionita.  Kui seda saab nimetada riigi tasemel kokkuhoiuks, siis, palun väga.

Pea siis meie tütreke, kes unistab IT Kolledžist, avastab, et  hariduse eest hingehinda maksmise asemel on võimalik õppida sama asja teises riigis tasuta, stipendiumi makstakse veel peale.  See aga tähendab juba mitte ainult vähem laekuvat maksuraha  vaid ka  uute ühiskonna liikmete sündimata jäämist.  Eestimaal, ma mõtlen.

Mõned päevad tagasi  helistas mulle hea sõber, kaasvõitleja loomakaitse põllul. Ta küsis tagasihoidlikult, et kui ma juba seal kaugel olen, kas ma vaataksin ehk lahtiste silmadega ringi, ehk on temasugusele kõrgharidusega inimesele ka tööd?. Aga millise pilguga vaatavad siinsed lasteaiaõpetajad, kes pidevalt peavad enne palgapäeva aru, kas osta  katkiste sukkpükste asemel uued või hoopis perele pätsi leiba,  oma endist kolleegi, kes õnneliku ning säravana külla tuleb.  Juba on kuulda siin ja seal, et üks ning teine lasteaiaõpetaja on läinud. Pange tähele, praegu on see nireke, mis lasteaedadest minema voolab, aga sellest nirest saab mõne aasta pärast kiirevooluline jõgi, otsekui õdedest.

Suudaks vaid keegi pädevalt selgitada, kuidas see kõik ühiskonnale kasulik on?

OK, minu maailmaparandamine  saab siin peagi otsa. Jäävad veel koolitused ja projektid.

Ameerika sotsioloog on uurinud väljarännet ning tõdenud, et on kaht sorti minejaid. Ühed. kes lähevad millelegi järele ning teised, kes lahkuvad  millegi eest. Esimese kategooria inimesed tulevad tõenäoliselt tagasi, teise kategooria omad üldjuhul mitte.

Nii vormistangi uurimisküsimuse.

Kas minu tutvusringkonna inimesed ja mina ise ka läheme kaugele millegi ( raha, normaalsed töötingimused jne) järele või põgeneme millegi ( töötus, vaesus, tõrjutus jne) eest?

Järgmised kuud annavad arutlust.

Luiged lähvad, pisarad taga

Luiged lähvad, pisarad taga