Reede õhtu, veebruarikuu viimane päev. Aina uued ja uued asjad kuhjuvad kotikestesse. Nimekiri, mida võtta kaasa ja mida mitte, on laual. Kogu mu elu pudeneb laiali nagu kaardimajake. Ülehomme sõidame kõige varajasema laevaga Helisinki ja sealt algab pea tuhandekilomeetriline teekond kaugele põhja. Esmaspäev on minu esimene tööpäev võõral maal Muonio haiglas.
Tunnistan, hirm on. Hirm selle ees, kas ma saan hakkama, hirm läbikukkumise ees. Üle selle on aga jõhker valu. Nurkavisatud mutrike ei peaks ju valu tundma, vähemalt nende arvates, kes meie riigi rahanduse hiilgavas korras hoiavad. Kahjuks on meie aristokraatia poolt minemavisatud mutrikestel ikkagi valus. Eile käis mul külas praegu Soomes lasteaias töötav inimene. Pean tunnistama, et ta nägi välja vastikult õnnelik ja rahulolev. Patsutas kergelt õlale ja ütles: ” Paari kuu pärast oled sa ise ka õnnelik ning rahul!”. Võimalik, aga hetkel on ebakindlus ning hirm.
Kes küll kiirabiarstide koondamisest võitis? Riik? Ma kuidagi kahtlen selles. Minu palgalt laekunud maksu eest oleks saanud kaks eakat pensioni, oleks veidi ülegi jäänud. Abikaasa arutles, et kui politseinikelt eripension ka veel ära plaanitakse võtta, siis tema seda paari aastat küll enam nühkida ei kavatse. Ma saan aru, et ta tuleb esimest korda kaasa küll mind ära saatma, aga tegelikult teab ta juba praegu, et samas kohas on vabad väga mitmed politseinike kohad. Omandatud kõrgharidus Sisekaitseakadeemias pole talle mitte sentigi palgalisa toonud vaid ainult aastateks õppelaenu, mida alguses suure suuga lubati kompenseerida, aga siis trääsa näidati. Jälle jääb pea kaks seeniori ilma pensionita. Kui seda saab nimetada riigi tasemel kokkuhoiuks, siis, palun väga.
Pea siis meie tütreke, kes unistab IT Kolledžist, avastab, et hariduse eest hingehinda maksmise asemel on võimalik õppida sama asja teises riigis tasuta, stipendiumi makstakse veel peale. See aga tähendab juba mitte ainult vähem laekuvat maksuraha vaid ka uute ühiskonna liikmete sündimata jäämist. Eestimaal, ma mõtlen.
Mõned päevad tagasi helistas mulle hea sõber, kaasvõitleja loomakaitse põllul. Ta küsis tagasihoidlikult, et kui ma juba seal kaugel olen, kas ma vaataksin ehk lahtiste silmadega ringi, ehk on temasugusele kõrgharidusega inimesele ka tööd?. Aga millise pilguga vaatavad siinsed lasteaiaõpetajad, kes pidevalt peavad enne palgapäeva aru, kas osta katkiste sukkpükste asemel uued või hoopis perele pätsi leiba, oma endist kolleegi, kes õnneliku ning säravana külla tuleb. Juba on kuulda siin ja seal, et üks ning teine lasteaiaõpetaja on läinud. Pange tähele, praegu on see nireke, mis lasteaedadest minema voolab, aga sellest nirest saab mõne aasta pärast kiirevooluline jõgi, otsekui õdedest.
Suudaks vaid keegi pädevalt selgitada, kuidas see kõik ühiskonnale kasulik on?
OK, minu maailmaparandamine saab siin peagi otsa. Jäävad veel koolitused ja projektid.
Ameerika sotsioloog on uurinud väljarännet ning tõdenud, et on kaht sorti minejaid. Ühed. kes lähevad millelegi järele ning teised, kes lahkuvad millegi eest. Esimese kategooria inimesed tulevad tõenäoliselt tagasi, teise kategooria omad üldjuhul mitte.
Nii vormistangi uurimisküsimuse.
Kas minu tutvusringkonna inimesed ja mina ise ka läheme kaugele millegi ( raha, normaalsed töötingimused jne) järele või põgeneme millegi ( töötus, vaesus, tõrjutus jne) eest?
Järgmised kuud annavad arutlust.
Luiged lähvad, pisarad taga
Pagulase päevaraamat 
Jõudu sulle ja ära karda, Soome on riik, kes inimesi hätta ei jäta. Ja kindlalt saad sa hakkama. Eesti arstidest peetakse siin lugu. Tean seda, sest ka minu tutvusringis on mitmeid Eesti arste.
Ja paraku pole see nireke.
“Soome on riik, kes inimesi hätta ei jäta.” Jätab ja kuidas veel! Jube riik.
Sa saad hakkama -kindlalt,jõudu ja tervist sulle kallis Mare!
Ära üle muretse, kõik läheb hästi ja mõne aja pärast oled enesega rahul. Igatsus kodu järele jääb kripeldama, aga tagasi tulla võib ka iga kell. Edu sulle!
Pole kahtlust,Te saate hakkama!
Meie tee ei ole veel lõpuni käidud – inglid kaasa, säde südamesse ja virmalised silmanurka, kallis Mare!
Soovin edu ja raudset närvi. Oled vapper naine 🙂
Marekene, nüüd panin küll täiega puusse – meie tee on tõepoolest lõpukorral, nii palju kui see linnaisadest oleneb. Alates 1.juulist on minu LOV-is noorsootöö lõppenud, kultuuri- ja noorsootöö osakond nimetatakse ümber kultuurisektoriks ja vastavalt sellele muutub tarbetuks ka noorsootöö ametikoht. Õnne meile kõigile!
No nii. Seega siis viimane Gala on nüüd aprillis???????
Vaatame. Elu ei väsi üllatamast., Ja kuidagi hea ja kerge on olla. Nagu saaks jälle hingata.Ole terve! Kui Tallinna tuled, räägime.
Nii teemegi. Olen olemas FB ja Skype´is.
Olen huviga lugenud ja kuulanud sinu arvamusi. Ise mötlen samamoodi.Eestis töötanud meedikuna yle 30 aasta.Viimased 21 aastat peremeditsiinis pereöena.Pettusin,väsisin ja ei talunud enam seda alluvatega ylbitsemist. Nyyd 1 aasta Soomes töötanud. Pöhjus sama nagu sa räägid,Täpsemalt ei tahaks sydant puistada,eks lugejaid on palju.Aga palju on sydamel. Nyyd hakkan juba paranema.
Ja edu muidugiSulle.
Siin on ka algus raske. Just koduigatsus.
Õnne sulle edaspidiseks 🙂 Ise õpin esimsel kursusel Soomes õeks , tulin kohe peale keskkooli Soome õppima, ei tahtnud lasta aastaid kaotsi. Õnneks mul ema ja õde olid juba enne mind Soomes. Alguses on ikka raske, keegi pole öelnud, et see kerge on, kuid kui on motivatsiooni siis saab kõigega hakkama 🙂 Kõigil on õigus ise kirjutada oma eluraamat !
Tundes mõningal määral sind, soovitan sulle muuta Soomes tööl olles oma iseloomu mitmeid omadusi. Kui jätkad samadel positsioonidel, tulenb olema sul väga raske, kui mitte võimatu. Inimesed on Soomes teistsugused, nii heas kui ka halvas mõttes.Oma ego ja mingil määral agressiivse otsekohesuse pead kasvõi vägisi maha suruma. Elu õpetab seal teistega arvestamist ja mingil määral oma tõdedega mitte pähe istuma.
Peale selle pole kiirabi ja erakorralise meditsiiniga soome maakoha tervisekeskuses suurt midagi peale hakata, vast korra aastas. Küllap näed seda ise. Aga eks elu õpetab ja loodan, et saad hakkama, eelkõige kui õpid iga päev ja täiendad ennast.
Olen ise olnud selle kõige sees 24 aastat, vähemalt 10 eri paigas ja tean millest räägin.
Peaasi et lähed edasi, kasvõi läbi pisarate ja saavutad selle, et haiged hakkavad sind usaldama. Kui arsti ja kui inimest.
Kui on midagi küsida ja tekivad probleemid, siis küsi julgelt.
Aitäh heade nõuannete eest. Ega siin pole oma egoga suurt midagi ettevõtta. Aga miks peakski? Pole nagu põhjust. See on soomlaste maa, nende tavad ja nende süsteem. Tervishoiu tase on kõrge, inimesed on rahul, üldjuhul. MUl on kaks erinevat elu, üks siin ning teine kodumaal. Neid kahte omavahel segada pole põhjust ja ma ei luba kellelgi neid ühendada. Oht tegelikult oli kui üks eriti nutikas sairashoitaja minu nime googeldas. Oh, taevas! Tuli siis minu juurde ja küsis, et kes ma tegelikult olen Eestimaal. Palusin, et ta koheselt ära unustaks. See elu seal ei puutu elusse siin. Olen tavaline võõramaalane õpipoiss. Kuulan, kirjutan üles ning panen hoolsalt tähele. Tegelikult, patsientide usalduse võitmine pole nii raske, oluliselt raskem on põliste soomlastest kolleegide usaldust saavutada. Kuna siin on olnud ka enne välismaalasi, siis tean, et seda trikki, kuidas ehtsate põhjala soomlaste usaldust võita, tuleb rängalt õppida. Agressiivset otsekohesust pole ka vaja, sest puudub isiklik seotus süsteemiga. Võõrana toimetades on ometigi selge, et see riik töötab oma inimeste, nii meedikute kui patsientide, heaks. Valus, kuri,emotsionaalne, agressiivselt otsekohene saab olla vaid seal kus oled emotsionaalselt seotud. See ei ole minu riik ja minu rahvas, ma olen siis tööl, esialgu õpipoisi seisuses. Erakorralist meditsiini läks aga ( õnneks) juba vaja. Oli see nüüd siis hea või halb, ei tea. See päevaraamat ei ilmu aga mitte ego upitamiseks vaid, tundub privaatsõnumite põhjal, on see sõbra käsi nendele kodumaa meedikutele, kes siplevad samas võrgus- tööga surnukstöötsmise võrgus.