Kes sa oled, Muonio valla inimene?

Pühapäeva hommikud on siin fantastilised- kella 9-st hakkab kõlama õrn kirikukellade helin, mis  sulandub sulnilt looduse häältesse. Täna paistis päike ja sadas üksikute helvestena lund. Kuni kella 12- ni ei liigu pea ükski inimene. Kirikukellade tagasihoidlik kuma ning tihaste kindlameelne teavitus, et tegelikult on meile ikkagi saabunud kevad. Suurepärane aeg mõtisklusteks ning võimalus kasutada endises elus kadumaläinud oskust  – olla vaikselt iseendaga. Inimene on aga tegelikult liigagi sotsiaalne olend ja nii tuleb taas ning taas uudishimulik küsimus: kes Sa oled, Muonio inimene? Oled tavaline soomlane või on see koht ja inimesed kuidagi erilised?

Mõned päevad tagasi arutleti hommikuse kohvilaua taga ning siis küsis minult  osakonna raudvara, sekretäriproua, kas ma tean, et Muonio valla inimesed on põhjamaa kõige õnnelikumad, tervemad ja pikima elueaga? No kust ma seda teadma pidin. Teised lükkasid lähemale paksud  trükitud materjalid, kus nii statistilised kui sotsioloogilised  ülevaated- uuring tehtud riigi poolt.  Olgu nüüd selle õnne mõõtmisega nagu on. Teaduses on muidugi kindlad parameetrid, millega seda mõõdetakse, aga eks õnn on ikka väga individuaalne asi, aga muus osas ongi asi nii. Muonio valla inimesed on kõige tervemad, kõige pikema elueaga ja- üllatus, üllatus, esineb siin kõige vähem maksuhäireid.

Kevadekuukutaja

Kevadekuulutaja- üksik jääpurikas

Meie mõistes jabur- nad on uhked, et maksavad oma riigile maksu ja õigeaegselt. Olen kindel, et igal pool see kaugeltki nii ei ole, aga seltskond, kes ümber laua kogunenud oli,  silmad särasid nagu lapsel, kes jõuluvanalt paki on saanud, kui teatasid, et meie maksame õigeaegselt riigile makse.  Miks??  Või ehk küsime, mida nad selle eest siis saavad?

Killukesed  igapäevastest askeldustest:

Helistab Oulu ülikooli kliiniku  eriarst meie osakonda ( kirjutasin õigesti- arst helistab suurest kliinikust konsultatsiooni käigus) ja teatab, et vastuvõtul on meie piirkonna inimene, kes elab kaugel tundrakülas. Tal on raske haigus, hetkel saab ise hakkama, aga haigus on raske- palun korraldage, et koduõde tuleks teda edaspidi koju vaatama. Paar telefonikõnet- koduõenduse juht annab  kohe arstile tagasiside, et teade on vastuvõetud ning  koduõde tuleb patsienti vaatama kahe päeva pärast ja edaspidi regulaarselt.

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Memm on  jäänud kuskil sügaval tundras üksiktalus raskelt haigeks- koduõde selgitab olukorra, võtab  kodus vereanalüüsi- 1 t pärast selgus käes, asi on paha, raske põletik, kohe väga raske. 1 tunni pärast on kodus võetud spets analüüs-verekülv, pandud tilguti antibiootikumiga ning kutsutakse kiirabi transportima haiget haiglasse. Kaasa pakitakse vereanalüüs- verekülv, mida hiljem enam võtta ei saa ( õigupoolest ei saa enam tulemust) kui antibiootikumravi käib. 4 tunni pärast on haige Rovaniemi keskhaiglas. 12 tunni pärast seisund stabiliseerub.

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Jahmatavalt adekvaatne valuravi.  Kuidas on mujal, ei tea, aga siin suhtutakse valuravisse väga tõsiselt.  Valu tundma ei pea, olgu haigus nii raske kui tahes.  Alles see oli, kui meie valutohrid kurtsid, et Eestis väheneb valuvastaste tõhusate ravimite väljakirjutamine.  Üks kurvemaid mälestusi kui kiirabi kutsutakse kodumaal suurtes valudes haige juurde- kasvaja, luu- ja liigesmuutused ja paljud muud hädad.  Oli see tänases või eilses lehes, kus lõpuks mööndi fakti,et kui haige enam ei jõua arstile minna, ei leia ta kodus kannatades oma valule muud leevendust kui kiirabi poolt tehtud  mõni tundi mõjuv süst.  Ega seda ka iga mõne tunni järel kiirabi teha  tohi, kanged valuvaigistid ju mürgina arvel.Kohe tekib küsimus, et kas pistsid hoopis endale kintsu. JA SEE ON JAMA!!!!!!!

Vastavalt diagnoosile toimiv valuravi on see, milles siin ei tehta järelandmisi. Kõik need preparaadid on Eestimaal olemas- pikatoimelised valuplaastrid, mis kleebitakse nahale ning toimivad 3- 7 päeva,  nn. valupumbad nahaaluseks või epiduraalseks valutustamiseks. Ka meie osakonnas on praegu raske pahaloomulise kasvajaga haige, kusjuures pahaloomuline protsess on deformeerinud raskelt ja nähtavalt mitmed luud, aga ta ei tunne valu.  Erinevate ravimite kombinatsioonidega tagatakse olukord, kus valu on kontrolli all. Jah, inimesed kustuvad raskete haiguste tagajärjel, aga nad ei kustu valust karjudes ja pole tähtis kas see lõpp tuleb haiglas või kodus hooldajate pilgu all.  Muuseas, kunagi oli vahva täiendus Tartu Ülikooli täiendkoolituse kateedris, kus mul oli au viibida. Meelde jäi üks kuldaväärt mõte- tugevate valuvaigistite määramise sagedus on seotud ühiskonna arengu, eelkõige eetilise ja kõlbelise arengu tasemega. Ehk, mida enam austatakse  pehmeid eetlisi väärtuseid ühiskonnas, seda rohkem kirjutavad arstid valu vastu rasketele haigetele valuvastaseid vahendeid.

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Need on vaid pisikesed killud suurest pildist, mida ma veel kokku panna ei oska, aga ehk annavad needki viite, miks kohalikud on uhked, et nad maksavad õigeaegselt oma riigile makse. Kui nad jäävad hätta, siis  tullakse neile appi- raske haiguse korral ja muude elutormide korral. Õpitud abitust siin ei tolereerita, aga kedagi ei jäeta koju valudesse, lootuseta abile. Ei ole see mitte pisikese külakoha abivalmidus. Kui suurest ülikooli kliinikust helistab ülimalt hõivatud eriarst ja korraldab haigele koduhoolduse, siis on midagi teistmoodi süsteemis ja ei ole see pelgalt ühe inimese halastustegu teise inimese vastu.

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

Jälle said mõned killud kokkukorjatud. Kunagi tuleb neist ehk ka pilt. Kohtumiseni….

 

 

 

Kolmas nädal- sammhaaval edasi.

Eelmisel nädalal tegutsesin siis osakonnas üksi. Ainult maakonna peaarst käis nädala lõpul vaatamas ning kontrollimas. Kolleegid pakkusid vahel ka abi, aga juba oli ka teistpidi, et tuli kiirelt teha mõndagi, mis neil aja puudusel  tegemata jäi.  Loomulikult on kõige keerulisem  kogu meditsiiniline tegevus  arvutisse kanda ja ilma suuremate  soome keele grammatika fopaadeta. Omapärane, iga inimesega eraldi tuleb võita usaldus. Mõnega läheb kiiresti, teisega ei leia alguses kuidagi seda võtit, mis põhjamaa inimese lukust lahti keeraks.

Paras mõistatus on üks tohtrist kolleeg- elupõline Lapimaa elanik. Isegi näojooned  reedavad, et tegemist on siinse põlisrahva järeltulijaga.  Alguses oli ta nii lukus kui vähegi olla saab- viisakas, kuid jääkülm.  Olin üsna nõutu, aga aeg annab ju arutust. Nagu ma eelmistes postitustes olen maininud, haiglas on hingega loomapäästja- Seila nimeks.  Loomapäästjatel on aga omavahel sõltumata keelest üksteisemõistmine olemas.  Hommikukohvi ajal ( püha rituaal, mida ei tohi iial unustada) rääkisime me tihti loomadest. Eriti naljakas kui ta ahastas, et loomakaitsjatel on SOS olukord- leiti  1 ( loe : üks) koduta kass. Appi! Esimene koduta kass ja juba märtsikuus!!  Selgus, et Muonio vallas igal aastal kodutuid kasse ei leitagi. Vahel on vaja päästa küll manala teele läinud eaka inimese karvased sõbrad, aga päris koduta kass!  Eks seda vestlust kuulas siis pealt ka jääkuningannast kolleeg ja  ilmselt otsustas mind panna reedel kohvilauas proovile… aga võibolla ka mitte. Tont neid laplasi teab 🙂

Rääkis ta oma elamusest Kittila Muonio vahelisel maanteel. Tööle sõidab tohter kaugelt- oma 80 km ja seega 160 km iga tööpäev maanteel. Nii, sõitis ta parajasti mäenõlvast alla ja maanteel oli pikk nähtav ala, kuna nõole järgnes kohe aeglane tõus. Nõo põhjas oli maanteel põhjapõtrade kari. Kolleeg pidurdas ning jäi seisma. Ja siis tuli teiseltpoolt mäeveerelt alla suur rekka. Nähtavus oli sadu ja sadu meetreid. Masin sõitis pidurdamata läbi põdrakarja, lömastades ja purustades kümneid olendeid, jättes endast maha  surnud ning agoneerivate  põtrade lasu. Jahmunud kolleeg jõudis ainult märgata masina numbrit, sinimustvalget värvikombinatsiooni ning kaht tähte EE.

See oli  julm tegu, kuid hullem veel, tegemist oli millegi püha hävitamisega. Põhjapõder on siinsele inimesele kogu nende eksistentsi alus- toitja, katja, vedaja- kõik. Temasse suhtutakse suurima austuse ja lugupidamisega.  Läbi ajaloo on see loom olnud ainus kaitsja arktilise külma eest.  Kui tohter sellest kõigest rääkis, oli tema muidu nii tundevaesel näol aimatav raev, ega see sõna: virolainen kah eriti sõbralikult ei kõlanud.

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Mina teatavasti nii hillitsetud pole ja nägu reedab kindlalt paremini kui soomekeelsed sõnad huultelt.  Pärast minu reaktsiooni nägemist on hakanud meie suhtlus tasapisi laabuma. Igatahes ei näe ta minus enam seda elukat, kes on võimeline juhtima oma auto põdrakarja sisse ilma pidurile vajutamata. Ilmselt on aidanud ka Seila hea sõna.

Epistlit tahaks aga lugeda kogu loo peale küll. Me ei tea, kes oli see autojuht  maanteel. Ta ei tapnud mitte ainult kümmetkonda laplastel nii suures aus olevat looma  vaid ka mitme inimese-  kohale sõitsid nii päästjad kui poltseinikud,  usalduse eestlaste vastu. Tagasi seda võita on aga parajalt raske.

Kas pole veidrad need inimsuhted? Üks tegu ( aga järsku kõik meie teod?) on nagu pisike lumepall, mis kutsub esile suure ja võimsa laviini. See võib külvata tonnide kaupa headust, mis lohutab, kinnitab, teeb õnnelikuks, toetab. Kuid… see võib olla tõeline lumelaviin, mis jäätab, vigastab, teeb haigeks või õnnetuks.  Üks tegu või sõna võib muuta nii meeletult palju maailmas ilma, et me seda kunagi hoomata oskaksime. Kui asjad juhtuma hakkavad, oleme meie juba kaugele eemale sõitnud.

Mida sina külvad?

Mida sina külvad?

Tänane lugu tuli siis selline. Homme räägime meditsiinist ka kui õnnestub.

Tuhande ja ühe öö muinasjutt.

Lubasin endale, et ühe postituse nädalas saan ma ikka valmiskirjutatud, aga täna toimunud lugu oli selline, mida tahaksin teiega, head meedikust lugejad eriti, kohe jagada. Palatikorpus on nüüd minu vastutada ja seega tuleb teha kõike mida vaja.

Nagu ei mäletaks, et Soome ametimehed oleksid kuskil rahvusvahelisel areenil ühelt jalalt teisele hüpanud ning kõigile valjusti hüüdnud, milline vinge IT riik nad on.  Lisaks ei tea ma sedagi, kas kõik need lahendused toimivad vaid Lapimaal või kasutataks kogu riigis, aga mul vajus täna lõug sõna otsese mõttes põlvede vahele 🙂

Lugu siis sedapsi, et patsient- muldvana ja diagnooside arvuga, mida iseloomustab valem n+1 kui n läheneb lõpmatusele, oli osakonnas olnud juba üle igasuguse mõistliku aja. Oli aeg otsustada, mis saab edasi. Kõigil asjaosalistel lisaks selge, et abikaasa, kellel vanust mõni aasta vähem, kuid diagnoose mitte eriti, tema hooldamisega hakkama ei saa, kuigi riik maksab sellise koduhoolduse eest omastele priske toetuse. Hooldekodus oli koht parajasti olemas, aga tegelikult saime meedikutena aru, et kõige pikema ja täisväärtuslikuma elukaare võimaldab haigele hoolduse praegune variant. Kell 12 pidi  olema koosolek, mis otsustab, mis meie vanahärra hooldusest saab.  Mina, va otukene, arvasin, et koosolek tähendab seda, et kõik istuvad pika laua taha ja  räägivad asjad selgeks, seda olin korra näinud.

Kell 11.55 võttis meie osakonna vanemõde mind käevangu ja viis  tühja ja pisikesse kabinetti, kus oli vaid kaks pinki ja televiisoriekraan.  Kell 12 lülitati ekraan sisse ning  näha oli kolm kabinetti. Selgus, et telesillaga oli ühendatud hooldekodu, meie ja sotsiaalameti peaarsti kabinetid. Need paiknesid üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Hooldekodu juhataja kabinetis istus võrdse osapoolena ka patsiendi väga eakas abikaasa.  Kõik- nii hääl kui pilt, toimis kolmepoolselt. Tõime meie oma argumendid, edasi hooldekodu juhataja ja ” kõrgeim ” võim- maakonna peaarst.  Siis küsiti, mida arvab oma mehe edaspidisest hooldusest abikaasa. Tema oli kindel, et parim võimalik hooldus on tagatud  Muonios- ja tema otsus oli määrav. Kaks nädalat viibib patsient meil ning siis tuleb uus arutelu- kui seda vaja on. Koosolek kestis 20 min ja tavaline ravitöö jätkus.  Kõigi tervishoiu- ja sotsiaalabiasutuste vahel toimivad, vähemalt Lapis,  niisugused koosolekud, konsultatsioonid ja arutlused. Kõik näevad kõiki, aga mis peamine- otsustav hääl ei ole mitte suuremal või väiksema ametnikul vaid haige kõige lähedasemal omaksel. Veel, keegi meist ei kulutanud nende arutelude ajal mitte mikrogrammigi adrenaliini 🙂

Vingete lumevallide taga on tervisekeskus ehk koore all on vitamiin.

Vingete lumevallide taga on tervisekeskus ehk koore all on vitamiin.

Ma siin mõtlen endamisi, et kas saaks Lapimaal  juhtuda Eestis ka meedias kajastatu, et haigla saadab  hooldust vajava haige koju, omavalitsuse sotsiaal ei tea asjast mitte mõhkagi ning haige sureb kütmata toas nälga ning janusse, kui  toimuksid konverentskoosolekud- haigla, sotsiaalosakond, hooldekodu, koduhooldus, perearst? Haige “kaotamise” võimalus oleks kordades väiksem. Aga, noh, Eestimaa on meil ju eriti innovaatiline e-riik. Kõigile jagub eeskujuks tuua.  Sorry, lõpp kiskus jälle irooniliseks. Tegelikult, pigem nukraks,

Minu päev  igatahes nukker ei ole. Päike paistis ja temperatuur ka kevadtalvine -26 kraadi. Soe, sest 40 km põhja pool oli  – 35 kraadi.

Eestimaa lumikellukesed Lappi tunturis.

Eestimaa lumikellukesed Lappi tunturis.

Teise nädala mosaiik

Teine nädal on nüüdseks möödas. Kirjutan siis oma päevikut edasi. Tõesti, ei ole see muu kui killukestest kokkupandud pildikesed Lapimaa oludest.

Esimene ja võimas elamus on kahtlemata selle imekauni paiga loodus. Meil on siin huvitav aastaaeg- kevadtalv, mis eristub talvest pidevalt ja nähtamatult vähenevate lumehangede ja kirka päikesevalguse poolest. Tundra eripära on kuuskede hämmastav kohanemine suure lumevaibaga- artika küünalkuused.

Artika küünalkuusk

Artika küünalkuusk

Nägin neid esimesel korral  turistina aastaid tagasi ja juba siis tundus, et nad tahavad minuga rääkida mingit varjatud ja privaatset juttu. Ma ei tea, miks, aga tundus juba siis, et me kohtume veel ja palju pikemalt, sest meil on koos üks lugu lõpuni jutustada. Kahtlane tunne, et  nemad mind artikasse kutsusidki – sirge tüvi ning lühikesed allapoolehoidvad oksad, otsekui loodud kandma raskust, mis mitmekordselt ületab puukese kaalu. Mida kaugemale tundrasse, seda lühemad on oksad ning ka pisem kuusk ise.  Talvel mattub puu lumelasu alla ning vaid oma erilise kohastumise tõttu ei murdu oksad ning kuuseke jääb selles lume ja jää kuningriigis ellu. Puudest ongi siin peamised  kuused, männid ja pisikesetüvelised kased, mis sügavamal tundras on veel tillemad ja meenutavad tihti põõsaid- vaevakased. Tegelikult ei erinegi Muonio loodus palju eestimaisest.

Laupäeva hommik Muonios

Laupäeva hommik Muonios

See pilt oleks võinud olla ju pildistatud veebruarikuus mõnes vahvas pisialevis Eestimaal. Mõned kilomeetrid edasi on loodus aga võreldamatult eriline- tundra on võimas looduse ellujäämismuinasjutt siin sügaval jõuluvanamaal. Eriline on aga vaikus ning selle taustal omandavad imelise kõla veepisara langemine räästast, öises tuulehoos kaarduvate mändide ning kuuskede hala ja päeva päikeses kokkuvajuva jääkirmetise tilin.  Pole see Muonio maakond midagi nii tühi- tegemist suure turismimagnetiga ja just kevadel ning sügisel. Tuhandete kaupa voorib erinevatesse suusakeskustesse lõunamaa inimesi, kellele suusatamine, kelgutamine ja põhjapõdraga tundras seiklemine on tõeliselt suur eksootika. Teatav seltskond nendest satub muidugi ka tervisekeskuse valvearsti EMO kabinetti- on see siis põrutada saanud põlv, hüppeliiges, murdunud käsi või mõni muu traumeeritud  kehaosa. Kõik keeled kuluvad marjaks ära- inglise, saksa, vene, prantsuse ning isegi eesti keel.

Siit astun ma igal hommikul sisse:

 Tere tulemast Muonio tervisekeskusesse!

Tere tulemast Muonio tervisekeskusesse!

Kui küsite, kas on raske? Muidugi on raske ja mitte niivõrd meditsiiniline osa. Raske on kirjutamine. Soome keele õpetaja lootis, et ehk õnnestub nii, et tekst tuleb lugeda diktofoni, kust sekretär siis  teksti sisse lööb. Paraku, ei midagi sellist. No on raske ikka küll. Tekst, mille kirjutamiseks emakeeles läheks minutit viis, kuus, võtab aega nüüd pea tunni. See nõuab õppimist ja veel kord õppimist, aga ei ole lootusetu.  Minu rida on praegu haigla ja kõik väga erakorralised seisundid. Viimased on parim osa päevast ning teevad meeleolu eriti päikesepaisteliseks.

Ma ei tea täpselt, kas Soome on kuulutanud, et ta on kohe eriline, innovaatiline, kreatiivne jne, jne, jne  e-riik, aga tervishoiu infotehnoloogilised lahendused on tõeliselt aukartustäratavad. Paarile arvutiklahvile vajutamisega on võimalik lugeda kogu haige kohta olemasolevat informatsiooni. Ükskõik millise haiglas või tervisekeskuses on patsient käinud, koheselt on näha nii sissekirjutused, epikriisid, analüüside ning uuringute vastused. EKG ja röntgenpiltide arhiiv on samuti koheselt leitav, konsultatsioonidest ja retseptidest rääkimata. E- retseptid on samuti ilma suurema kisata töös, kuid lisaks saab ravimeid kirjutada välja ka paberkandjal ja isegi telefoni teel kui haige on parajasti apteegis,  Eriti andekas valik kui apteek on kaugel ja inimene  parajasti seal. Alati võib konsultatsiooni küsida nii kesk- kui ülikoolihaiglast ja ilma haiget asjata loksutamata. Mida arvab spetsialist luumurruga haige  röntgenpildist? Millal võiks mõtelda kipsi eemaldamisele? Palun, kolm lauset paberile ja pildid on samal hetkel spetsialisti käsutuses. Valid ise, mitme päeva jooksul vastust soovid- 2, 7. 10 päeva jooksul.

Kuidas aga patsiendid kiirelt keskustesse saata?  Kuidas toimib kiirabi?  Sellel nädalal sain teada ühe tõe, mis mind juuksejuurteni üllatas- Kiirabi on keelatud  meditsiiniasutusse kutsuda- see on riiklik otsus!!!!!!!!  Transporti haiglate vahel teevad hoopis teised struktuurid.

Kiirabi tõi haige

Kiirabi tõi haige

Kui  kolleeg seda ütles, siis palusin tal kolm korda korrata, sest olin üsna kindel, et ei saanud temast aru. Täpselt nii. Raviasutusse kiirabi ei kutsuta! Uups, aga kus on Eestis sageduselt kolmas kiirabi kutse koht? Loomulikult…. meditsiiniasutused-  perekeskused, pikaravihaiglad, hooldushaiglad.  Siingi tuleb haigeid transportida tervisekeskusest nii teise haiglasse kui ka mujale. Kuidas siis?  Kergematel haigetel on kaks valikut- kas oma transpordiga või taksoga- mõlema juhul kompenseerib sõidukulud  KELA e tervisekindlustus. Mõtlemiseks; mis on kallim, kas kompenseerida haigele  näiteks 20 l bensiini või maksta kolmeliikmelisele kiirabibrigaadile kahe tunni valmisolekutasu?   Keskmise raskusega haigete jaoks on transpordibrigaadid, aga  parameedik või õde ei pea muretsema, et ta võtab peale haige määramatus seisundis. Mul on meeles situatsioon, kus tuli saatekirjaga viia haiglasse patsient, kes lamas kodus voodis, saatekiri rinna peal, kahvatu , higine ja muud sandid  lisad.  Saatekirja kirjutanud tohter oli ammu lahkunud kõige nelja tuule poole. Siin selline asi ei läheks  eladeski läbi. Oli meilgi vaja transportida haige 280 km taha Rovniemile.  Kõik algas ikka sedapsi, et kanüül, ravimid, seisundi stabiliseerimine ja alles siis kutsuti transport. Tuli sisse juhtiv meedik ( parameedik??) ja  algas küsimuste laviin: milliseid valurohtusid oleme me teinud? Juhul kui haigel peaks tekkima valu, milliseid ravimeid ta  võiks lisaks saada? Milliseid ravimeid on haige vererõhu stabiliseerimiseks saanud? Mida peaks transpordil tegema? Jne, jne. Transpordibrigaadi tööd juhib transpordi tellinud arst ja mitte brigaadi tehniline personal.

Mis saab siis kui haige seisund on üliraske ja 60 minuti piir haiglassejõudmisel on ülitähtis?  Iga tervisekeskuse juures on helikopteriplats. Siin  50 m kaugusel tervisekeskuse peauksest. Küsisin, kui palju võtab aega helikopteri tulek Rovaniemilt? Vastus- 20-25 minutit ja tuleb arstibrigaad.

Sedapsi siis, jälle pisike koht mõtisklusteks meie tervishoiupoliitikutele, kui selliseid ametimehi  üldse Eestimaal on.

Aga veel, koolitused.  Igal nädalal toimuvad suured koolitused, mida viib tavaliselt läbi Oulu Ülikooli kliinik. Kõik tervishoiuasutused- nii pisikesd kui suured, saavad sellest osavõtta kabinetist lahkumata. Loodud on arvutipõhised telesillad ning kõik osalejad saavad ka esitada lisaküsimusi.  Kuna side on kõigi  tervishoiuasutustega, on kohe teada, kes osaleb ning kes mitte. Selle nädala temaatika oli postoperatiivne suremus ning loeng oli huvitav ning hariv. Mis aga peamine, see kõik toimus põhitööd katkestamata. Arsti vastuvõtt ei jäänud teps mitte ära.

Paljud  on etteheitnud, et siinne sotsiaalsüsteem ei ole jätkusuutlik, laristavad personalile, võtavad võlgu jne.  Personalikulud on tõepoolest suured, aga on kohti kus kokkuhoid on väga suur. Mul oli hiljuti asja siinsesse omavalitsusse. Muonio vald on suur -1904 km2, rahvast ei ole palju, kuid turismikeskusena on tal  piisav tulubaas.  Siin pildil, otse lipumasti taga, on kohalik omavalitsus- madal majake, kus kolm pisikest ruumi. Koridoris  paarkümmend aastat vana paljundusmasin. Ruumides pisikesed lauad, milledel soliidses vanuses  lauaarvutid. Vallavanem jagab ruumi kahe ametnikuga ja teeb oma tööd põhitöö kõrvalt. Vallamaja ees on mitu siinse elanikkonna lemmiktranspordivahendit- tõukekelku, ei ühtegi ametiautot.

See pisike majake taamal on  Muonio Maakonnavalitsus

See pisike majake taamal on Muonio Vallavalitsus

Ametnikud on lahke ja avatud olemisega inimesed, keda ei pahanda, et tulid läbi vastuvõtule registreerimata. Sorry, aga neil ju ei olegi vastuvõtuaegasid. Tuleb läbi inimene siis kui tööaeg seda võimaldab. Kokkuhoidu on tegelikult veel palju, äärmiselt omapärastes kohtades, aga ei jõua mitte kõike korraga. Räägime veel. ..

 

 

Miks me katki läksime?

Hommikune kepikõnd on tänaseks tehtud, pearinglusega memmega  haiglas võimeldud, aga terve öö ja tänane päev painab mind pidevalt mõte: mis meiega ikkagi on toimunud ja millal? Millal me unustasime, et inimene on ühiskonnas kõige tähtsam? Millal me ikkagi katki läksime ja mispärast? Kahtlemata ei puuduta see tunne mitte kõiki Eestimaa inimesi, kindlasti paljud ei mõista üldse, millest jutt on, aga…  Laulupeol nutsid tuhanded ja kümnetuhanded inimesed kui Siiri Sisask laulis koos ühendkooridega:Mis maa see on. Mina ka ja mitte selle pärast, et olime kunagi sadu aastaid orjad vaid laulusõnad resoneerusid meie praeguse olemisega.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
Et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
Kus vabadus on maasse kaevatud,
Kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
Kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
Kuid ometigi endaga mind veab.

See sõnum peegeldab kümnete tuhandete inimeste suhet Eestimaaga praegu, täna ja ei olnud mitte Mahtra sõja aegne meenutus. Sotsioloogid ütleksid, et me oleme oma riigist võõrandunud. Mitte kõik, kuid häirivalt paljud meist.

Millal see algas? Kust hakkas asi kiiva keerama? See ei olnud ju nii alguses.

Egas midagi, teeme siis nagu Väike prints teekonna tagasi oma langemise koha poole, kust kõik algas. Meie kõrged riigiisad armastavad statistikaga vehkida. See on muidugi tunnustatud uurimismeetod, kus üldisest teavet kogudes tehakse oletusi üksiku kohta. Arvud on vahvad asjad ja mängides valimi, valiidsuse või uurimismetoodikaga, on võimalik saada väga erinevaid arve, mis kõik peegeldavad mingit tahku ühiskonnast. Paraku, on olemas ka teine ning  tunnustatud uurimismeetod ehk kvalitatiivne uurimus, mille ülesandeks on põhjalikult uurida üksikut, sest selles peelgelduvad üldised seaduspärasused. Juba Aristoteles ütles, et uurides üksikut liivatera, on võimalik saada palju teadmisi kogu ranna ning isegi  ookeani kohta,

Nüüd siis võtab liivaterake ette teekonna tagasi sinna, kus kõik tundus olevat veel korras. Aga ma ei tahaks võtta seda teekonda ette üksinda. Tulge kaasa, head lugejad! Mõtelge ja arutage, ikka rahulikult. Taastame liivaterade kollektiivse mälu.

Kus oli kõik veel korras?

Kus oli kõik veel korras?

Kõik tundus olema veel  korras üheksakümnendate keskel. Millise rõõmuga me tööle läksime. Üks minu endine kolleeg mõtiskles aastavahetusel samu mõtteid ning küsis nukralt. -Kuhu see kõik jäi? Me tulime tööle nagu peole.

Jah, ma mäletan seda. Igaüks meist soovis teha midagi paremaks. Spontaansed kliinilised konverentsid hommikuti. Raha oli vähe, aga me tahtsime olla parim kiirabitiim Harjumaal. Koolitused Tartus! Raha pole? Hankisime ise sponsoreid. Varustus napp? Pole hullu, käisime omavalitusustes ja palusime abi. Tahtsime saada parimaks tiimiks, mis tollajal tähendas ka suuremat finantseerimist, aga atestatsioonil nõuti selleks kolmeliikmelist brigaadi. Raha pole? Tühja sellest! Tegime valveid tasuta. Kõik, eranditult. See oli meie kiirabi, rahvas, riik, mida me tahtsime paremaks teha. Me tundsime, et meid on vaja.

Millal see muutus? Üheksakümnendate lõpus. Hiilivalt liikus jääbarjäär ülevalt alla ja mida aasta edasi seda rohkem. Tööl kutsuti mind välja maavalitsuse tagakambrikesse ning teatati, et saadakse aru, et soovin kellegi kohta ära võtta ning kui ma ei lõpeta, siis  on juhtkonnal piisavalt võimalusi kättemaksta. Jah, just täpselt nii üteldi, lausa sõnasõnalt. Need olid tänusõnad muretsetud aparaatide eest. Mitte kordagi ei kuulnud keegi tänusõnu hästi tehtud töö eest. Igasugusest initsiatiivi ülesnäitamisest sai pahe, mida tuli karistada. Sama toimus meditsiinisüsteemis tervikuna. Tagatubades otsustati haiglate likvideerimine ja mitte keegi ei rääkinud töötajatega. Jäine külmus tarretas kiirabimeedikute täiendkoolitused, kus motivaatoriks sai hirmutamine, alandamine ja mõnitamine. Aastaid oma rahvast aidanud tohtrid seisid värisevana noorte nolkide- värskeltlõpetanud medvendade- ees pisarad silmas ja kuulasid asjatundlikke monolooge, kuidas kõige õigem oleks kui nad kohe kiirabist lahkuksid. Praegu meenutan neid tolleaegseid pensionieelikuid ning mul on koledasti piinlik.

kp4

Aasta aasta järel kattis jää kogu initsiatiivi. Mõni andis kiiresti alla, mina võitlesin kogu hingest vastu, korjates endale vaenlasi rohkem kui oleks vaja olnud. Me kõik jäätusime aeglaselt. Enam ei tuldud tööle nagu peole, see oli sunnitöö. Me olime objektid, abitud mänguasjad üha suurema hulga ülemuste käes, kes iga uue reorganiseerimisega paljunesid nagu prussakad prügipanges. Ja igaüks kontrollis, vastavalt oma ametiposti kõrgusele ka alandas, keda sai. Mul on meeles, kuidas üks ja eriti kõrgeltsündinud jupijumal teatas meile järjekordse kliinilise konverentsi ajal, et kui teete vea, siis me oleme sunnitud teile juriidilise kaitse tagams, aga see, mida MINA teiega hiljem tegema hakkan, see saab pikk ja piinarikas olema.

Me muutusime tööl, aga ka riigis abituteks mutrikesteks, kellel ei pidanud olema tundeid. Keda sai togida nii nagu kellelgi pähe tuli ja meie arvamus ei lugenud mitte üks raas. Me pidime kõrge ülemuse trajektoorilt eemale hoidma, sest muidu ta astus meile lihtsalt peale. Lootus, et keegi märkaks või tervitaks, oli mõttetu ajaraisk. See ei olnud enam meie kiirabi, patsiendid, meie rahvas- see oli orjatöö, mida tehti tuimalt, kohanedes vaid järjest suurema koormuse ning survega. Enamik muutusid tuimaks, irooniliseks, närviliseks.

Oli see aga vaid töö? Me muutusime oma riigis võõraks. See ei olnud enam maa, mida tahtsime paremaks teha. Selle pärast laulupeol lõikaski Siiri Sisaski laul nagu noaga südamesse!

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?

Mitte midagi ei sõltunud enam meist. Ükskõik milliselt juhtimistasandilt-kuni kõige kõrgemani ja eriti sealt, hoovas vastu jäist ükskõiksust.

Midagi, ei töökohas ega riigivalitsemises ei sõltu enam meist- Eestimaa kodanikest.  Kõik otsustatakse tagatubades.

Eestimaad vallutab tigedus ning kurjus. Need mutrikesed, kellest enam midagi ei sõltu, samas pakutakse lahkelt võimalust viinaklaasi taga oma auru väljalasta, on tigedad ning tülpinud. Eriti kurjad ja võimukad on aga need, kes ennast ladvikusse murdnud, sest iga väiksemgi initsiatiiv ohustab mugavat äraelamist ja nii lämmatatakse kodanikuinitsiatiiv  raevukalt ning kindlalt kas kaunite numbrite või irooniaga. Kuidas siis nimetada termineid- punaprofessorid, fooliummütsid jne, jne. Mitte kellegi arvamus ei loe, ole sa akadeemik või aus autojuht.

Meie, Eestimaa inimesed

Meie, Eestimaa inimesed

Käes! See sõna on kaasamine. Siit alates läks meie ühiskonna lugu katki.  Loomulikult ei puuduta see valusalt kõiki inimesi. Olen täiesti kindel, et ca 20 % tunneb ennast Eestimaal täiesti hästi. Mõned inimesed on sünnipäraselt ettevõtlikud, osa on omandanud oma privileegid partei tagatubades.

Aga suur hulk meist, meie inimestest on kui abitud kõrred, kõikudes tormituulte käes. Meist ei sõltu mitte midagi. Kõik toimub üle meie peade. Me tegemised ei ole olulised, me ise ei ole olulised. Riik ei hooli meist ja meie ei hooli sellisest riigist. Kahjuks kaasub sellega, et me ei jaksa hoolida üksteisest.

Ma arvan, et nüüd jõudsin ma tagasi meie langemise koha juurde, meie katkimineku koha juurde. Sealt tuleks alustada otsast peale- meie põhiseaduse täitmisest:

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

Esimene nädal.

Nüüd on siis esimene nädal pea lõppemas.  Räägin teilegi oma värsketest elamustest. Möödunud pühapäeval vara hommikul sõitsime  laevaga Soomemaale. Kotte oli parasjagu ja seetõttu tegi mu pere omakasupüüdmatu otsuse sõita autoga  Lapimaale. Teadsin juba ette, et saab olema karm kogemus, aga kui ränk see tegelikult oli, saime varsti teada. 14 tundi pidevat sõitu.  Teed on ju Soomes head, aga ega neid kiirteid pole sugugi palju. Kohe hakkasid silma erinevused, mis räägivad selget keelt ühiskonna prioriteetidest. Liiklustihedus on põhja suunduval maanteel veidi suuremgi kui meie kuulsal Tallinn Tartu maanteel. Ometigi on seal tavaline kaherealine maantee. Kuid, iga 4-5 km järel läheb tee neljarealiseks, et võimaldada ohutut möödasõitu. Ei näinud, et keegi oleks kaherealisel lõigul meist soovinud mööda sõita. Oulust põhjapoole, kus liiklustihedus väiksem, olid möödasõidud kordamööda nii ühel kui teisel sõidusuunal. Ilmselgelt on sellise tee ehitamine odavam kui meie Tallinn Tartu maantee, aga palju ohutum kui kuulus Ussisoo maanteelõik, mis niipeagi ei saa Euroopa rahakoti najal neljarealiseks. Küsimus. Kas sellest rahast, mis praegu on EL rahakotist nurutud neljarealise tee tarbeks, oleks jagunud, et samasugune kolmerealine maantee  ehitada valmis täies ulatuses Tallinna ja Tartu vahel? Teema mõtisklusteks.

Pärast Oulut algas siis tõeline talv. Mida kaugemale põhja, seda suuremaks läksid teede ääres lumehanged. Kartsime, et meil ei õnnestugi öömaja saada, sest enne hommikut minu uus ülemus puhkuselt ei naase. Õnneks olin hea sõbra abiga meile öömaja sehkendanud ja, muuseas, see ei maksnud midagi (?!?). Piinlik oli kristliku öömaja pidajaid keset sügavat ööd maast üles lüüa. Olid aga hirmkenad inimesed ja lausa nõudsid et tuleksime öömajale.

Esimene tööpäev- mulle anti elamine, 150 m tervisekeskusest- kaks tuba, köök ja SAUN.  Loomulikult ei olnud tubades mööblit, aga haiglast lubati anda  voodi, laud ning kaks tooli. Nii mu pere siis seisabki enne tagasisõitu,

Minu pere uue elamise ees

Minu pere uue elamise ees

Ja siis nad läksid. Oi, oi, seda esimest õhtut ning ööd ei soovita oma vaenlaselegi mitte. Kottpime, Koduigatsus. Abitus. Õnneks võtsime kaasa magamiskoti ja põrandal oli palju ruumi. Nii väherdes möödus esimene öö. Lisaks veel mure oma pere pärast, kes väsinult alustas tagasiteed- 1200 km.

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Esimeste tööpäevade kohta on kõige iseloomustavam fraas- siil udus. Võõras keel, absoluutselt erinev meditsiinisüsteem, arvutiprogrammid ja see kuulus terveysportti, siinse meditsiini A ja O. Veelgi rängem on see, et ei mingit diktofoni, kõik tuleb ise sissekanda ja copy paste nõksu  programm ei tunnista.  Esialgne abitus hakkas aga mõne päeva pärast taanduma ja täna sain juba sissekanded tehtud, kuigi aega läks palju.  Iga päevaga enam hakkab aga tunduma, et olen sattunud mingisse paralleeluniversumi, kus asjad käivad nii teisiti kui üldse saab. Teisel päeval tulid  haiglasse kaks daami ja tutvustasid mulle ennast kui minu tugiisikud.  Mida?? Üks nendest oli vanem daam, ametilt psühhiaater. Täpselt, seda mul just vaja ongi 🙂 . Viidi mind siis siinsesse Tai restorani (!!), kõige põhjapoolsem Tai restoran maailmas.  Kuulasid mu muret, et kole koduigatsus ja elamises puudub internet.  Selgus, et siin saab osta internetipulga, milles kiipkaart 30 päeva neti jagu. Viisid mind poodi ja oligi internet nagu naksti. Meeleolu paranes koheselt. Päevad ja õhtud veetsin haiglas, et tutvuda siinse elukorraldusega ja taas tunne, et olen kuskil teisel planeedil. Need inimesed TAHAVAD tööl käia. Patsiendid, ka need, kes lamavad, on puhtad ning hoolitsetud nagu nukukesed. Ei mingit pissihaisu, mähkmed on värsked, iga päev pestakse haigeid ja alati heatujuliselt. Aga miks ei peaks personal seda tegema? Iga nelja, äärmisel juhul viie patsiendi kohta on hommikulvalves 2 õde ning kaks hooldajat. Õhtul 1 õde ja kaks hooldajat ning öösel 1 õde ja 1 hooldaja. Meenutagem, meie pikaravihaiglates on 30 haige kohta päeval 1 üks õde ja kaks hooldajat. Nii haiglat kui tervisekeskust juhib üks vanemarst ja lisaks veel majandusjuhataja. Ei mingeid privileege, kõnnivad jalgsi, ei ole neil eraldi kabinetti, isegi mitte ametiautot. Kui vaja, sõidavad oma autoga kuhu vaja.  Kolmapäeval ootas siis  järgmine üllatus selles paralleeluniversumis. Koosolek, kuhu tuli antud regiooni sotsiaalosakonna ametnik ja osales arstide esindaja, õdede ja hooldajate esindaja, lisaks koduhoolduse peaspetsialist. Nad arutasid, millist abi patsiendid vajavad. Üks härrasmees oli tulemas keskhaiglast koju ja kuna ta liikumisfunktsioon oli tõsiselt häiritud arutati, kuidas saaks enne patsiendi kojutulekut ehitada  lävepakkudele rambid, trepi rulaatorisõbralikuks jne, jne. Mina kuulasin ja tunne oli, et kui võtaks õige raadiosaatja ja hõikaks: Halooo, Maa! Meeskond, jah just nimelt meeskond, ei mingeid klassivahesid, arutasid inimeste aitamist kasutades rääkides inimeste nimesid.  Täitsa lõpp, neil patsientidel on nimed ja mitte triipkood käe ümber ehk asi nr 1. Patsiendid on siin tõepoolest subjektid ja mitte objektid. Muuseas,  kõrvalseisja ei oleks suutnud eristada pealevaatamisega, kes neist laua ääres istuvatest inimestest on arst, kes õde, kes hooldaja. Uskumatu, nad olidki meeskond.

Aga suurem  šokk ootas mind tegelikult alles kolmapäeva pärastlõunal. Olin juhuslikult poetanud, et mul on pärast silmaoperatsioone nägemine veidi kehvem ja ma poetasin selle mokaotsast ühele õele oma aegluse vabandamiseks.  Järgmisel hommikul maandus  meie valvepunkti IT spetsialist, kes seadis spets minu jaoks kirja suuremaks. Täna e reedel oli juba mures juhataja, kes pakkus kõikvõimalikku abi. Mida??  Nojah, täna kutsuti juhataja juurde ja ma juba võtsin kodumaal omandatud krambi sisse, et nüüd läheb andmiseks. See, mis toimus ei mahtunud minu argimõistusesse. Anne Mari- minu tugiisik ja lisaks ametiühingu esindaja 🙂 oli ka seal ning siis nad esitasid küsimusi, mis  viis mind taas arusaamisele, et olen kuskil teisel planeedil.

Kas mul on uues elamises hea? Vajan ehk midagi, nad tahaksid aidata? Kas ma saan oma perega suhelda? Kas mul on midagi eesti keeles lugeda? Kas ma nüüd näen arvutiekraani? Vajaksin ehk veel abi? Nad teavad, et ma käin õhtuti haiglas õppimas, ärgu ma  liialt pingutagu (??!!), sest kõige õppimiseks  on piisavalt  (??!!) aega. Kas mul on hobisid ning kas oleksin huvitatud vabatahtlikutöö tegemisest natuke, sest liialt meditsiinile pühendumine väsitab  ning kurnab?

Auuu, meedikud Eestimaal!  See ei ole hallutsinatsioon, selline töökultuur ning suhted eksisteerivad teises universumis nimega Soome. Ei ole see mitte teater, nad ongi sellised.

Nüüd meenub mulle, kuidas Eestimaal tulevad tööle enamik meedikuid ( aga mitte ainult meedikuid) ja sada meetrit enne töökohta tekib tunne, et ma enam ei taha- seda stressi, võimumänge, tigedust, kastivahesid, ülemuste ülbust. Ma mäletan, kuidas  eriliseks vitamiiniks, mis pidi meie töötahet tõstma, oli ülemuste iga koosolekul kinnitad motivaator: kui ei meeldi nii töötada, siis, järjekord on ukse taga. Ma mäletan, kuidas kiirabi ühendati PERH alla ning kõrged ülmused kutsusid orjad koosolekule ning teatasid meile, et nad pakuvad nüüd kiirabile KATUST!!! Ma olen näinud, kuidas tubli õde pärast hommikust valvevahetust lamab näoli laual ja nutab. Ja see ei ole meditsiini probleem.

Midagi on läinud Eestimaal väga valesti. See kala mädaneb  peast ja nüüd annab oma haisvaid siirdeid igale poole- lihtsate inimeste eludesse, haridusse, meditsiini, sotsiaalvaldkonda, korrakaitsesse, isegi teadusesse. Õnnetud inimesed ei tee head tööd, ei loo  heaolu. Õnnetud inimesed on kurjad, hoolimatud, ükskõiksed.

Me investeerime uhketesse betoonmürakatesse, ülikallistese masinatesse, aparaatidesse, neljarealistesse kiirteedesse, miljardeid maksvasse raudteedsse.  Kakskümmend ja rohkem aastat ei ole me investeerinud kõige olulisemasse- inimestesse ja nende heaolusse.

Homme lähen läbi suure tuisu haiglasse, sest ma tahan minna, et anda rohkem, õppida rohkem, saada kiiresti selgeks kõik siinse meditsiini eripärad.  Ma tahan minna. Tahan minna laupäeval tööle, et anda endast rohkem. Kui ülemus muretses täna, kas ma jõuan kuu lõpus kodumaal käia ning kuidas ma ikka bussi ja rongi peale jõuan, siis mina tahan töötada paremini, kiiremini, asjatundlikumalt. Ka pärast seda kui vanemõde naeratas ja ütles, et ta saab küll aru, et ma olen tegelikult hea arst.

Aga, esimesena tervitas mind Muonio haigla vestibüülis see palakat:

Tervitus Muonio haiglas