Esimene nädal.

Nüüd on siis esimene nädal pea lõppemas.  Räägin teilegi oma värsketest elamustest. Möödunud pühapäeval vara hommikul sõitsime  laevaga Soomemaale. Kotte oli parasjagu ja seetõttu tegi mu pere omakasupüüdmatu otsuse sõita autoga  Lapimaale. Teadsin juba ette, et saab olema karm kogemus, aga kui ränk see tegelikult oli, saime varsti teada. 14 tundi pidevat sõitu.  Teed on ju Soomes head, aga ega neid kiirteid pole sugugi palju. Kohe hakkasid silma erinevused, mis räägivad selget keelt ühiskonna prioriteetidest. Liiklustihedus on põhja suunduval maanteel veidi suuremgi kui meie kuulsal Tallinn Tartu maanteel. Ometigi on seal tavaline kaherealine maantee. Kuid, iga 4-5 km järel läheb tee neljarealiseks, et võimaldada ohutut möödasõitu. Ei näinud, et keegi oleks kaherealisel lõigul meist soovinud mööda sõita. Oulust põhjapoole, kus liiklustihedus väiksem, olid möödasõidud kordamööda nii ühel kui teisel sõidusuunal. Ilmselgelt on sellise tee ehitamine odavam kui meie Tallinn Tartu maantee, aga palju ohutum kui kuulus Ussisoo maanteelõik, mis niipeagi ei saa Euroopa rahakoti najal neljarealiseks. Küsimus. Kas sellest rahast, mis praegu on EL rahakotist nurutud neljarealise tee tarbeks, oleks jagunud, et samasugune kolmerealine maantee  ehitada valmis täies ulatuses Tallinna ja Tartu vahel? Teema mõtisklusteks.

Pärast Oulut algas siis tõeline talv. Mida kaugemale põhja, seda suuremaks läksid teede ääres lumehanged. Kartsime, et meil ei õnnestugi öömaja saada, sest enne hommikut minu uus ülemus puhkuselt ei naase. Õnneks olin hea sõbra abiga meile öömaja sehkendanud ja, muuseas, see ei maksnud midagi (?!?). Piinlik oli kristliku öömaja pidajaid keset sügavat ööd maast üles lüüa. Olid aga hirmkenad inimesed ja lausa nõudsid et tuleksime öömajale.

Esimene tööpäev- mulle anti elamine, 150 m tervisekeskusest- kaks tuba, köök ja SAUN.  Loomulikult ei olnud tubades mööblit, aga haiglast lubati anda  voodi, laud ning kaks tooli. Nii mu pere siis seisabki enne tagasisõitu,

Minu pere uue elamise ees

Minu pere uue elamise ees

Ja siis nad läksid. Oi, oi, seda esimest õhtut ning ööd ei soovita oma vaenlaselegi mitte. Kottpime, Koduigatsus. Abitus. Õnneks võtsime kaasa magamiskoti ja põrandal oli palju ruumi. Nii väherdes möödus esimene öö. Lisaks veel mure oma pere pärast, kes väsinult alustas tagasiteed- 1200 km.

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Esimeste tööpäevade kohta on kõige iseloomustavam fraas- siil udus. Võõras keel, absoluutselt erinev meditsiinisüsteem, arvutiprogrammid ja see kuulus terveysportti, siinse meditsiini A ja O. Veelgi rängem on see, et ei mingit diktofoni, kõik tuleb ise sissekanda ja copy paste nõksu  programm ei tunnista.  Esialgne abitus hakkas aga mõne päeva pärast taanduma ja täna sain juba sissekanded tehtud, kuigi aega läks palju.  Iga päevaga enam hakkab aga tunduma, et olen sattunud mingisse paralleeluniversumi, kus asjad käivad nii teisiti kui üldse saab. Teisel päeval tulid  haiglasse kaks daami ja tutvustasid mulle ennast kui minu tugiisikud.  Mida?? Üks nendest oli vanem daam, ametilt psühhiaater. Täpselt, seda mul just vaja ongi 🙂 . Viidi mind siis siinsesse Tai restorani (!!), kõige põhjapoolsem Tai restoran maailmas.  Kuulasid mu muret, et kole koduigatsus ja elamises puudub internet.  Selgus, et siin saab osta internetipulga, milles kiipkaart 30 päeva neti jagu. Viisid mind poodi ja oligi internet nagu naksti. Meeleolu paranes koheselt. Päevad ja õhtud veetsin haiglas, et tutvuda siinse elukorraldusega ja taas tunne, et olen kuskil teisel planeedil. Need inimesed TAHAVAD tööl käia. Patsiendid, ka need, kes lamavad, on puhtad ning hoolitsetud nagu nukukesed. Ei mingit pissihaisu, mähkmed on värsked, iga päev pestakse haigeid ja alati heatujuliselt. Aga miks ei peaks personal seda tegema? Iga nelja, äärmisel juhul viie patsiendi kohta on hommikulvalves 2 õde ning kaks hooldajat. Õhtul 1 õde ja kaks hooldajat ning öösel 1 õde ja 1 hooldaja. Meenutagem, meie pikaravihaiglates on 30 haige kohta päeval 1 üks õde ja kaks hooldajat. Nii haiglat kui tervisekeskust juhib üks vanemarst ja lisaks veel majandusjuhataja. Ei mingeid privileege, kõnnivad jalgsi, ei ole neil eraldi kabinetti, isegi mitte ametiautot. Kui vaja, sõidavad oma autoga kuhu vaja.  Kolmapäeval ootas siis  järgmine üllatus selles paralleeluniversumis. Koosolek, kuhu tuli antud regiooni sotsiaalosakonna ametnik ja osales arstide esindaja, õdede ja hooldajate esindaja, lisaks koduhoolduse peaspetsialist. Nad arutasid, millist abi patsiendid vajavad. Üks härrasmees oli tulemas keskhaiglast koju ja kuna ta liikumisfunktsioon oli tõsiselt häiritud arutati, kuidas saaks enne patsiendi kojutulekut ehitada  lävepakkudele rambid, trepi rulaatorisõbralikuks jne, jne. Mina kuulasin ja tunne oli, et kui võtaks õige raadiosaatja ja hõikaks: Halooo, Maa! Meeskond, jah just nimelt meeskond, ei mingeid klassivahesid, arutasid inimeste aitamist kasutades rääkides inimeste nimesid.  Täitsa lõpp, neil patsientidel on nimed ja mitte triipkood käe ümber ehk asi nr 1. Patsiendid on siin tõepoolest subjektid ja mitte objektid. Muuseas,  kõrvalseisja ei oleks suutnud eristada pealevaatamisega, kes neist laua ääres istuvatest inimestest on arst, kes õde, kes hooldaja. Uskumatu, nad olidki meeskond.

Aga suurem  šokk ootas mind tegelikult alles kolmapäeva pärastlõunal. Olin juhuslikult poetanud, et mul on pärast silmaoperatsioone nägemine veidi kehvem ja ma poetasin selle mokaotsast ühele õele oma aegluse vabandamiseks.  Järgmisel hommikul maandus  meie valvepunkti IT spetsialist, kes seadis spets minu jaoks kirja suuremaks. Täna e reedel oli juba mures juhataja, kes pakkus kõikvõimalikku abi. Mida??  Nojah, täna kutsuti juhataja juurde ja ma juba võtsin kodumaal omandatud krambi sisse, et nüüd läheb andmiseks. See, mis toimus ei mahtunud minu argimõistusesse. Anne Mari- minu tugiisik ja lisaks ametiühingu esindaja 🙂 oli ka seal ning siis nad esitasid küsimusi, mis  viis mind taas arusaamisele, et olen kuskil teisel planeedil.

Kas mul on uues elamises hea? Vajan ehk midagi, nad tahaksid aidata? Kas ma saan oma perega suhelda? Kas mul on midagi eesti keeles lugeda? Kas ma nüüd näen arvutiekraani? Vajaksin ehk veel abi? Nad teavad, et ma käin õhtuti haiglas õppimas, ärgu ma  liialt pingutagu (??!!), sest kõige õppimiseks  on piisavalt  (??!!) aega. Kas mul on hobisid ning kas oleksin huvitatud vabatahtlikutöö tegemisest natuke, sest liialt meditsiinile pühendumine väsitab  ning kurnab?

Auuu, meedikud Eestimaal!  See ei ole hallutsinatsioon, selline töökultuur ning suhted eksisteerivad teises universumis nimega Soome. Ei ole see mitte teater, nad ongi sellised.

Nüüd meenub mulle, kuidas Eestimaal tulevad tööle enamik meedikuid ( aga mitte ainult meedikuid) ja sada meetrit enne töökohta tekib tunne, et ma enam ei taha- seda stressi, võimumänge, tigedust, kastivahesid, ülemuste ülbust. Ma mäletan, kuidas  eriliseks vitamiiniks, mis pidi meie töötahet tõstma, oli ülemuste iga koosolekul kinnitad motivaator: kui ei meeldi nii töötada, siis, järjekord on ukse taga. Ma mäletan, kuidas kiirabi ühendati PERH alla ning kõrged ülmused kutsusid orjad koosolekule ning teatasid meile, et nad pakuvad nüüd kiirabile KATUST!!! Ma olen näinud, kuidas tubli õde pärast hommikust valvevahetust lamab näoli laual ja nutab. Ja see ei ole meditsiini probleem.

Midagi on läinud Eestimaal väga valesti. See kala mädaneb  peast ja nüüd annab oma haisvaid siirdeid igale poole- lihtsate inimeste eludesse, haridusse, meditsiini, sotsiaalvaldkonda, korrakaitsesse, isegi teadusesse. Õnnetud inimesed ei tee head tööd, ei loo  heaolu. Õnnetud inimesed on kurjad, hoolimatud, ükskõiksed.

Me investeerime uhketesse betoonmürakatesse, ülikallistese masinatesse, aparaatidesse, neljarealistesse kiirteedesse, miljardeid maksvasse raudteedsse.  Kakskümmend ja rohkem aastat ei ole me investeerinud kõige olulisemasse- inimestesse ja nende heaolusse.

Homme lähen läbi suure tuisu haiglasse, sest ma tahan minna, et anda rohkem, õppida rohkem, saada kiiresti selgeks kõik siinse meditsiini eripärad.  Ma tahan minna. Tahan minna laupäeval tööle, et anda endast rohkem. Kui ülemus muretses täna, kas ma jõuan kuu lõpus kodumaal käia ning kuidas ma ikka bussi ja rongi peale jõuan, siis mina tahan töötada paremini, kiiremini, asjatundlikumalt. Ka pärast seda kui vanemõde naeratas ja ütles, et ta saab küll aru, et ma olen tegelikult hea arst.

Aga, esimesena tervitas mind Muonio haigla vestibüülis see palakat:

Tervitus Muonio haiglas

64 thoughts on “Esimene nädal.

  1. RÕVE TEKST!
    Ehtne venelaste mõjuagendi jutt, tüüpiline Savipäts või Kutser!!!
    Lõpuosa on eriti jälk, meenutab reetureid Leningradi blokaadi ajal!

    • Jäägu sulle sinu arvamus, et rõve tekst. Savipätsi või Kutsariga ei ole siin midagi tegemist, aga reetur ma ei ole. Kolmkümmend aastat Eesti meditsiinis on kindel tõend, et võlga mul kodumaa ees ei ole. Reetnud on arsti pigem kodumaa kui oma arstid koondas ning kuude vältel ei leidnud meile rakendust. Pigem oleme me küüditatud, aga see tigedus, mida pritsid, on nii tuttav. Õigustada ma ei viitsi. Sorry, Johan, et mul enam meditsiinis tööd ei olnud. Sorry, Johan, et ma ei soovinud kodumaal müüja, õpetaja, ehitaja või muu asjamehena edasi töötada. Sorry, et ma ei soovinud töötuna sotsiaalpinnal kõngeda. Sorry, Johan! Võta, palun, uus kivi ja viruta veel!

  2. Hea meel on Sinu pärast, et oled sattunud kohta, kus tõesti väärtustatakse INIMEST ! Ja mõelda vaid- see polegi mitte naaberplaneet, vaid kõigest mõnekümne kilomeetri kaugusel asuv riik…

  3. Väga hästi kirjutatud! Sarnaseid emotsioone läbielanuna tekitab kirjutis vaid äratundmisnostalgiat. Esimene kommentaar vaid tõestab kodumaa eestlase kibestumist, õelust, kurjust, kadedust…Millest see küll tulnud on, kui temataolised ei jõua ära kiita, kui hästi kõik ikka Eestis on?

    • Aitäh! See on kuidagi julgustav, et ka teised on läbielanud samasuguseid emotsioone. Tõesti, üha enam tundub, et kodumaal on midagi ikka väga katki. Kurjad inimesed maal, mis sööb oma lapsi. Ilmselt on see laul, mida S.Sisask laste laulupeol laulis kuidagi eriti prohvetlik, Mis maa see on? Tahaksin kunagi mõista, mis meil nii valesti läks. Õnnetud, kurjad inimesed, kellega käiakse ebaõiglaselt omal maal ringi.

  4. Lootsin veidi paremat lugemist. Olen pettunud. Soome ülistamine, Eesti maha tegemine 😦 Kui aus olla, olen elanud Soomes ja mina ei leidnud, et see nüüd oleks parem koht elamiseks kui oma kodumaa.. Võrrelda sealset liiklust Tallinn-Tartu mntga…ma ausalt satun sinna ehk kord aastas kui sedagi ja mitte kordagi pole probleeme olnud. See näitab kui võhiklikud ikka soome minevad eestlased meie riigi suhtes on. Tean väga paljusi, kes sinna läinud on, enamasti raha pärast. Väga palju loeb see, mis südames on. Aga kui südames on rahaahnus ja unistus piimajõgedest ning pudrumägedest, siis pole paremat loota. Kurdetakse, et meil on väike lastetoetus või mis iganes aga suurem osa riikides ei saa vanemad lapsega 1,5 aastat kodus olla ja veel vanemahüvitist lisaks. Eestis on hea elada, tuleb ise ka vaeva näha ja positiivne olla, võimalusi leida aga ei lihtsam on ikka vinguda ja minna sinna, kus kõik lihtsalt kätte tuleb.

    • Ma saan su süüdistustest täitsa aru, aga antud juhul ei ole need õiglased. Esiteks, ei läinud ma mitte suurt raharulli taga ajama vaid tahtsin lihtsalt tööd leida. Pärast kiirabarstide koondamist ei pakutud kellelegi tööd, kuigi EMO ägab tööjõupuuduse käes. Ma ei vaidle, et inimesed lähevad võõrsile, et saada rohkem raha, sest laenud on suured. Noh, minul ei ole ei majalaene ega liisinguid. Tahtsin ainult tööd leida. Küll sai küsida tööd ka igalt poolt mujalt, kuna rohked autasud tippkoolitajana eeldasid, et et oleks mingi lootus rakendust leida. Sai isegi abilinnapea juures käidud. Vastus selge. Terviseedendus ei ole riigile tähtis ja ka kohalikud terviseedendajad tuleb koondada. Kirjutage ainult projekte ja küll siis ikka mõne sendi saab. Aga…. korteri eest tuleb ju maksta, eakas pereliiga vajab toetamist, tütar tahab koolitamist, leib lauale toomist.Paljud, ka mina, läksime pisarad silmis teadmisega, et sinu parim ei ole kodumaa jaoks üldse piisav. Ja ülistada Soomet ei ole mingit põhjust. Need on vahetud elamused, pigem üllatus, et asjad võiksid niimoodi ka käia. Vinguda ka ei taha. Lihtsalt nõutu küsimus. Miks see nii on, et sul ei jää muud võimalust? Sorry, ka minu pere tahab kuidagi toime tulla. Ei mingit luksust, lihtsalt toime tulla.

      • Võib olla tõesti kõlas süüdistusena kui lihtsalt arvamusena. Ma kasvatan üksi kahte pisikest last ja on olnud öid, kus olen mõelnud, et mul polegi mingeid võimalusi siin ilmas. Nutt tuleb peale lausa. Alati nokk, kinni saba lahti aga tänu oma agarale tegutsemisele, motivatsioonile, mis paneb inimesi tihti suuri silmi tegema, tehakse akende asemel juba ka uksi lahti.
        Ma muidugi ei saa kätt ette panna ja öelda, et ei või mujal edu saavutada. Muidugi soovin, et võõrsile minejatel ka kõik hästi läheks 🙂

    • Gätlin! Rõõm on näha optimismi, kuid olen Marega ühel nõul ja see on ju loogiline, et riigis mis on kauem saanud kasvada võikski kõik loogiliselt olla parem. ASi on pigem selles, et Eestis jäädakse kinni praegu mugavusse – MAJANDUS ON justkui elu alus. AGA elu ei ole mustvalge – elu ei ole ainult majandus. Ma töötan sotsiaalsfääris ja eeskätt noortega – see tendents on praegu nukker ja mitte kuskilt ei ole näha et valitsev sektor seda tõsiselt võtaks, hoolimata sellest et oleme seda erinevatelt tasanditelt märku andnud ja uurimuste ja muude tõestustega seletada püüdnud. Toetused mida nimetasid on tõesti meie riigis väärt märkimist, SAMAS alkoholi ja muude meelemürkidega ei suudeta mitte kuidagi toime tulla. Kogu riigis on riiklikult ettenähtud 58 kohta sõltuvusraviks – kas see on mõistlik nii liberaalse alkopoliitika juures (kui jätkusuutlik ja kaugele-vaatav see on!?)
      Lõuna-Eestisse jäeti kiirabiarstid alles, ainult PERH koondas. Aluseks siis see, et kutsutakse asjatult välja? ausalt öeldes eeldaks igasugu kõrgetelt asutusejuhtidelt natuke rohkemat taset kui ainult see, et ma saan rohkem pappi sest ma “vastutan” kui on aga probleem, siis minnakse kõige kergema vastupanu teed.
      Varsti äkki? politsei saab alusetuid väljakutseid.- kaotame ära, nüüdsest hakkab seda tegema G4S?

      Ma armastan oma kodumaad ja kavatsen kindlasti teha kõik et need kriitilised noodid leiaksid õige teeotsa ja asjad hakkaksid muutuma.

      Ma arvan, et ka Mare võrdles kõike seda pigem selleks, et teha konstruktiivset kriitikat – ka teede suhtes näiteks – jättis ju küsimused õhku!

      Parimat,

      Aare

      • Aitäh, Aare. Ei soovi ma ealeski lahmida ega süüdistada. Eestimaa on minu isamaa ja muud pole ma ilmaski soovinud kui et töötada siin meie inimeste heaks. Rohkem kui midagi muud sooviksin, et inimeste elu kodumaal läheks paremaks

    • Usun, et Mare ei mõelnud oma jutuga päris seda, et Soomes ja ainult Soomes on kõik teisiti, väga hästi ja ideaalselt ja et ainult Soomes leiab arst tõelise õnne. Pigem räägib ta oma tunnetest ja sellest, mida ta kunagi töökorralduses ja kolleegides-ülemustes hindas ja mis tänases eestis kuhugi kaugele kadunud on. Ta on aru saanud, et selline elu ja mõtteviis ei ole ainult üksikindiviidi unistus, see ei ole laisa ja lohaka töötaja luul probleemivabast töökeskkonnast, kuhu on hea tulla, vaid selline töökeskkond ongi normaalne ja ta on leidnud, et see ka tõepoolest ühes teises riigis eksisteerib. See teadmine on nii kosutav, ma olen kindel, sest tunned, et tegelikult on sinu väärtushinnangud olnud täiesti normaalsed!

  5. See on tõesti väga armas lugu ja nii,nii kurb on,et eesti elu on katki,vigane ja haige…Tõesti inimesed on meil muutunud jurjaks ja õelaks…isegi oma ema ja lapsed ollake valmis maha mõõma selle räpase raha nimel..see kõik on väga haige,samas pole mitte kõik inimesed kurjad ja õelad,kuid kahjuks need head kaovad ära selles hallis massis…viimane aeg on eesti rahval ärgata ja tegutsema hakata,enne kui on lootusetult hilja!Me oleme liiga kaua vait olnud ja rahulikult lasknud pättidel tegutseda…tagajärjed on täna näha ja hullemaks läheb kui rahvas ei sekku…rahva võim on tugev….praegusel ajal on eestis valitsev pätivalitsus ja see on lubamatu!!!Mul on siiralt hea meel teie pere üle ja et saate ennast inimesena tunda!Kõike parimat ja palju head tervist teile sinna kaugele…:)

  6. Väga hea kirjutis. Erinevalt Johanist ei leia ma et see kirjutis oleks kuidagi riigivastane vms. Näen seda kui konstruktiivset kriitikat, mida aga nüüd on juba Eesti riigis hädasti vaja – sest enam ei saa tegelikult peituda lause taha et me oleme noor riik ja vaadake kui kaua on Põhjamaad iseseisvad olnud ja blablabla, SEST see ongi see mugavustsoon, milles meie kodumaa kinni on. Samas kohatised valitsusjuhtide väljaütlemised, et ega seal põhjamaades polegi ju tegelikult kõik nii hirmus hea jms. Vastupidi, Seal on palju, mida tasub üle võtta – milleks leiutada jalgratast. VA. vb osaliselt liiga leebe või pealiskaudne immigratsioonipoliitika (eriti Rootsis).
    Tore on kuulda, et sealmaal (soomes) on saanud selgeks, et INIMENE on kõige alus. Kui pole inimest, siis kellele ja kellega me seda hea majandusega tulevikku ehitame? küsiksin ma praeguselt võimuerakonnalt Eestis. Kellele ja kauaks?

    Edu Mare sulle seal töödes ja tegemistes
    ja Aitäh sulle kõige eest, mida oled kodumaal teinud!

    Aare

  7. Soovin Sulle palju kordaminekuid ja häid mõtteid. See kuidas mõni on kommenteerinud on nagu kevadel ikka kuskilt sulab mingi mustus välja mis muidu oli peidus kuid ka neid peab olema. Palju edu sulle Mare.

  8. Tere tulemast Mare! Olen ise Soomes juba mõned aastad meditsiinis tööl. Sinu tunded on mullegi tuttavad ja läbi elatud. Soovin Sulle edu!

  9. Komistasin 😉 hiljaõhtul siia lehele ja ei saa mitte vaiki olla lugedes kibedaid kommentaare. Armas Eesti rahvas : kes te olete oma talupoja vaimus valmis kõike taluma sest uus ettevõtmine on teie jaoks jalustrabav või ehk lausa mõeldamatu. Istuge siis oma mätta otsas, keegi ei sunni teid millekski. ÄRGE valage oma sappi välja nende peale kes on ettevõtlikud. Mitte keegi ei lahku oma kodust ja sõpradest lihtsalt heast tahtest.
    Kassilausuja! Ära nukrutse, iga algus on raske. Tulin Soome aastal 2001 ja esimesel kuul ajal pakkisin igal õhtul kohvreid. Kuid pirtsakus sai võidu, sest ei saanud ju lihtsalt tagasi minna. Kas ma ei saanud hakkama (?). Kuudest on saanud aastad ja tihti leian et kas ma tahangi tagasi sinna kibestunud ümbruskonda. Nüüd keegi leiab kindlasti, et olen reetnud oma kodu. Aga vat ei ole küll: kodu on reetnud minu unistused mida ei saanud kodus ellu viia.
    Soovin Kassilausuja uuele kodule soojust ning päikesepaistet kõigele, mis ette võtate !

  10. Oehh milline kergendus mul oli seda lugu lugeda! Olen ise suurema osa oma täiskasvanud elust välismaal veetnud ja 3 aastat sellest veetsin Taanis hooldeodus hooldajana. Töötingimused olid just sellised, nagu ülalpool kirjeldatud. Kuna mul Eesti meditsiiniga suurem kokkupuude puudus, ei osanud ma millegi üle samal moel imestada, võtsin seda normaalsena. Seepärast oligi minu jaoks šokeeriv elamus, kui just sealt töökohalt dekreeti läksin – ja Eestis sünnutasin mingi uim patriootlikkuse tõttu (mis kujunes üheks suurimaks veaks mu elus ja seda kaugeltki mitte vaid haiglakogemuse pärast). Minu ämmaemand oli kurjuse etalon ise ning minusugune ullike, kes Taanis korralistel kohtumistel sealse ämmaemanda ja artsi juures oli käinud, sai ikka korraliku külma duši. Mitte ühtegi last ma eales enam Eestis ei sünnita. Veetsin Eestis 2 järgnevat aastat, siis oli ka mu kannatus ja mõistus otsas ning seekord lendasin maailma teise otsa. Kehva majanduslikus olukorras riiki, kuid Eesti kõrval maapealne paradiis. Kas jään eluks ajaks siia? Vaevalt. Lähen Eestisse tagasi? Kindlasti mitte. Just selle tigeduse, vaenulikkuse, kastivahede, eelduste ja … ise selle kõige mitte tunnistamise tõttu. “Las jääb” ütleks meie poliitikud ja kindlasti enamus lugejaid. Eks ma siis jään ja jääb ka mu laps – Eesti tulevik, kes Eestis mitte kedagi ei huvita. Ole tubli ja naudi oma uut töökohta ja sellega kaasnevat ning palun lennuta oma pere ka kiirelt endale järele!

  11. Pingback: Märtsipühapäev | Viimane kustutab tule

  12. Palju edu sulle! 🙂
    Olen ka ise haiglas tööl, mitte küll hooldajana aga näen ikka seda igapäevast elu seal.
    Suhtumine ongi see peamine, mis mind siin kinni hoiab. Mulle meeldib tööl käia.

  13. Hea kassilausuja, vat see äsjane repliik tegi südame soojaks. Olen jonnakalt seda meelt, et lõppkokkuvõttes, saame ise siin asjad teiseks. Me võime ju mujal järgi vaadata, kuidas KA on võimalik.

  14. Mare.
    Hilinenult: head naistepäeva.
    Ja jõudu kohanemiseks ja raskuste ületamiseks.
    Kunagi ehk tuled ka tagasi “oma maad” muutma ja kogemusi levitama.

    Mis meie riigis valesti läks?
    Ekskommud-mammonaahnus-ja kupjamentaliteet keskastme juhtide seas jne.

    • See on ju pea sama mille väljendamiseks ma tuhatkond sõna kulutasin. Muutmisega on aga keeruline lugu. Eks ma nende mõtisklustega olen endale sõprade kõrvle ka terve posu uusi vaenlasi soetanud. Nemad sooviksid ilmselt et ma maamunapealt hoopiski kaoks.

  15. Kallis Mare. Tahaksin loota, et tunnen sind piisavalt hästi, saamaks aru, mis sinu sees toimub.
    Ma tean, et sul on raske, sest siia, koju, jäi sul nii palju, mille pärast südant valutad. Aga ma tean ka, et saad oma uues kodus hästi hakkama. Sa oled suurepärane arst ja veel suurepärasem inimene või vastupidi või … sinu puhul ei saagi neid kahte eristada. Soovin sulle kõike kaunist ja loodan, et ka sulle sinna jõuab ükskord kevad kohale. Ja veel. Ära üle pinguta.!!! Kõike ei pea ühe päevaga ära tegema ja selgeks õppima. Lihtsalt hinga sügavalt, seal peaks hea puhas õhk olema, ja võta rahulikult. Iga päev algab uus tore päev. Loodan, et sind õpetatakse seal puhkama, sest seda sa ei oska.:) Ja lõpetuseks, täiesti omakasu silmas pidades, mis saab siis, kui ARSTi abi peaks vaja minema? Kole kaugele peab sõitma! Kõike kaunist.

  16. Tuleb tuttav tunne, olen ise ju nii läinud ja tagasi ka eestisse tulnud (mis oli ehk viga). edu tublidele minejatele, elu on vaja elada nii et sellest rõõmu ja pole miskit, et koos rõõmuga vahel ka kurbus on (koduigatsus) – kogemused on seda väärt

  17. Tànan! Vàga hea oli lugeda, kahju muidugi, et meil on just nii nagu on.
    Olen alati Suure huviga Teie arvamusi lugenud,
    Palju-palju armastust ja hingejöudu Teile sinna kaugele-kaugele!

  18. Olen juba varsti veerandsada aastat Soomes elanud ja võin öelda, et tegelikult läheb olukord tööturul aasta aastast hullemaks. Meie meditsiinipersonal läheb tööle Norrasse, siin toimub pidev koondamine. Muidugi tunnetan seda patsiendi seisukohalt. Kui veel paar aastat tagasi sai perearsti juurde kas samal päeval või homme, ülehomme, siis nüüd saab aja kahe, kolme nädala taha.

    Palju jaksu ja edu, jõudu. Talved on meil pikad ja pimedad. Suved see eest ilusad. Põhjala inimesi nii hästi ei tunne, elan üsna lõunas, Tamperes.

  19. Ainult kadedad halvustavad, kui kaasmaalasel hästi läheb, Palju jõudu ja reibast meelt soovivad pöidlahoidjad Maarjamaalt.

  20. Mul on kohutavalt kahju, et sinusuguseid suure südamega muretsejaid-mõtlejaid on nii vähe. Sa oled tubli naine, meie siin koduvabariigis oleme kaotanud, aga me saame aru. Olen olnud sinu koolitusel ja mõtlesin juba toona, et kui kõik arstid oma tööd niiviisi teeksid… Viimane arstikogemus maakonnahaiglast – arst ei vaadanud patsiendile isegi otsa mitte, kui diagnoosi andis, lähematest seletustest rääkimata.
    Pea vastu!

  21. Jaksu Kassilausujale! Ma olen läbi elanud oma vanemate ja onu eluloojangu koos matmisega. Tean, mis toimub hooldushaiglates ja hooldekodus. Olen sellest nüüdseks juba (peaaegu) toibunud, aga olen ikka mõelnud, et mis takistab meie ühiskonnas nüüd, kus oleme läbi kärbete masust jne. välja tulnud, investeerimast veidigi raha, koolitama inimesti ja loomast inimlikumat hooldus – ja ka elust lahkumise võimalust vanadele ja haigetele inimestele? Kirjuta edaspidi ka kindlasti Soome haiglate juures olevatest raske haigusega lõpuvõitlust pidavatele inimestele loodud palatitest, kuhu kutsutakse omaksed kohe, kui märgid näitavad, et inimene hakkab surema, kus võivad igal ajal käia sõbrad, lähedased jne. haiget vaatamas nö. hüvasti jätmas ja haigele on tagatud enne surma kõike kergendav arsti- ja hoolduseabi. See on lausa selline muinasjutt eestlaste jaoks, et nad ei tea sellest midagi…

  22. Eks see oleneb inimesest ka, kas leiab tööd või mitte. Vaadates siin Mare sõnavõtte, saan ma täiesti aru et tööd pole, keegi ei taha targutavat ja tähtsat tädi tööle võtta, kuna sellest tuleb ainult probleeme. Seal kaugel Soomes ei tea keegi milline on isik ja nad on valmis tööle võtma küll. Eks pärast paista kaua seal hoitakse.

    • Koondati küll kõik, aga eks sul on õiguski,ega ma suurt meditsiinis kohta otsinudki.Ei tea, kas oleks tööle võetud või mitte. Ainult, et kui mina ka vait jääksin siis hakkaksid kivid ebaõiglusest kisendama.Ometigi on mul väga hea meel et sinul kõik hästi on. Ausõna, ilma irooniata.

      • Hämmastav, et ikka on veel inimesi (justkui DEMOKRAATLIKUS riigis!), kes arvavad, et õige kodaniku kohus on “lõuad pidada ja edasi teenida”! Justkui mõtlemisvõime oleks vaid väiljavalitute privileeg ;))))

  23. Edu Sulle! Kui muud võimalust pole, siis kahjuks tulebki välisriigi tee jalge alla võtta. Ja jõudu vahvateks blogi sissekanneteks! 🙂 Hea on kuulda, kui kellelgi läheb hästi!

  24. MInu jaoks jäi kõlama pigem kurb mõte (algartiklist), et me ei muuda asju, mida me muuta saame – suhtlus kollektiivis, suhtumine haigetesse, igapäevased hoiakud, lihtinimlik headus ja kaastunne. Tasuta.
    Palk palgaks – motivaatoreid on muidki, kui oled ühest ussipesast pääsenud, oled vahel nõus madalama palgaga, aga sõbralikumas kollektiiviski jätkama.
    Hetkestatistika näitab, et väljaränne peatub, tullakse tagasi. Ja oleks tore, kui tagasitulijad tooksid kaasa ka muutunud (loe: sõbralikumad ja lugupidavamad) hoiakud kõigi suhtes. Ehk need minejad ongi need, kes saabuvad Eesti põlve uueks looma – hindavad oma maad, söövad oma sõnu, hakkavad midagi muutma, algatavad ja nõuavad muudatusi, ei lase endist nagu kohioinastest üle sõita, mõtlevad valimistel peaga ja on nõus ka protestimiseks teleri eest lahkuma. Edu kogemuste kogumisel ja ootame tagasi. Õpetaja.

  25. Eestimaa

    Eestimaa, kaunis ja väike,
    inimhingede varemeis, paistab veel päike!
    Pean ütlema täna, et armastan Sind,
    isegi siis kui jalust kaob lootustandev pind!

    Eestimaa, kaunis ja väike,
    väga tihti kärgatab õuedes, ehmatav äike!
    Pean ütlema täna, et armastan Sind,
    isegi siis kui õhupuudusel kokku vajub rind!

    Eestimaa, kaunis ja väike,
    talupoeglikul kannatusel, varuks veel käike!
    Pean ütlema täna, et armastan Sind,
    isegi siis kui valuallikaks müüdava hind!

    Kirjutasin just möödunud EV aastapäevaks luuletuse, mis võtab kokku lühidalt EV elu-olu ja sobiks siia konteksti! Kus iganes Sa viibid ning millisel eesmärgil ei ole siin üldse tähtis. Inimene on alati tähtis ja nendevahelised suhted. Ei ole tähtis kes on nutikam kui teine, sest kõik ei pääsegi marjamaale ja mõned peavadki karjamaaga leppima sest nad ei ole ennast niipalju koolitanud kui vaja nii hariduse mõttes kui intellektuaalses mõttes.Sõna inimlikkus, kaastunne ja hoolivus on ära unustatud meie kõigi poolt! Aidake need sõnad ja need tähendused üles leida, ole Sa minister, riigikoguliige, omanik, juht, tööline või kerjus!

    Minu mõttelõnga saate lugeda siit http://meelis.raume.eu/

  26. Lugedes neid ridu, mis on kommentaarideks kirjutanud, tuleb lausa hirm peale. Mida iganes inimesed ka ette ei võtaks , on see ju areng.
    Inimesed on nii kokku jooksnud siin Eesti ühiskonnas, et ei suuda enam isegi positiivselt asjadele vaadata. Tahetakse alati kõike ja kõiki süüdistada, seda võib juba iseenesest arengupeetuseks pidada. Miks peab alati keegi süüdi olema, kui ta kuhugi paremat ja rahulikumat elu läheb otsima? Isegi kui see on siia avalikult ülesse pandud, lugege ja tundke rõõmu, et keegi on oma eluga rahul.
    Keegi ei lähe Eestist muidu ära, kui tal on vaja enda elamistingimusi ja pere ülalalpidamise risk viia nulli lähedale, et elada normaalse kodaniku elu. Ja ongi tore lugeda, kuidas teisel maal areng toimub 🙂 Uus väljakutse ja uus arengu suund.
    Nagu öeldakse, on jumal maailma loonud nii, et kõik inimesed oleksid õnnelikud, aga see , kuidas me keegi kedagi näeme ja elu üldse võtame ,,, on ikkagi kahe kõrva vahel kinni. Mõnel on kõrvade vahel olev maht suurem, mõnel väiksem, igal juhul jooksutame me alati ikkagi selle ISE aju kokku.
    Olles ise mõned aastad Inglismaal elanud ja tagasi Eestisse tulnud, saan aru, et mujal on lihtsam elada, aga sõbrad on siin. Kui inimesed lähevad ära perekonnaga, siis on lihtsam.
    Tean oma pinginaabrist, kui ta läks Soome elama, kuidas ta ei kannatanud enam eesti inimesi ja oli ka arusaadav. Ta töötas kauplusketi juhatajana 25 aastat. kordagi ei saanud ta tunnustust ja heakskiitu sellest, et ta andis ideid, mis võeti kasutusele, kui konserni omanike mõtted 🙂 Nüüd kui ta oli eestis puhkusel ja läks soomes tagasi tööle, tulid tema kaastöötajad ja ülemus teda õnnitlema lillede ja tordiga, et ta peale kahte nädalat jälle tööle saabus. 🙂 Kas pole tore!?
    Kes meil keelab teineteisesse niimoodi suhtuda? Miks me ei ole sellised?
    Jõudu ja jaksu teile tundmatud inimeste heaks töötajad. 🙂

  27. Eks näis kui mitu aastat Soome riigi (laenu)rahakott sellist rahapõletamist veel vastu peab (õdesid ja hooldajaid kokku sama palju kui patsiente).
    Aga see tööandja suhtumine töötajasse peaks Eestis küll kuidagi muutuma. Võibolla see saab see alguse meie koolisüsteemi mõnedest stagnaaegsetest õpetajatest, kes oma kibestumist õpilaste mõnitamise peal välja elavad ja see suhtumine kandub niimoodi edasi.

  28. Ülemuse alluva suhetes kumab vist läbi ka meie nõukogude(vene) minevik. Loodan, et seda parandab aeg. Olen märganud, et vene kultuurikeskkonnas on nii, et ülemus suudab organisatsiooni töös hoida ainult toonis: “Liiguta kiiremini raisk, muidu tapan su.” Kui vene alluvatega inimlikult suhelda, annab see signaali, et ülemus on pehmo ja talle istutakse kohe pähe. Tõenäoliselt ei ole Venemaad võimalik teistmoodi valitseda kui Putini moodi.

  29. Aitäh et kirjutasid! Ei ole ise haiglas töötanud, küll aga olen olnud Soomes haiglas operatsioonil. Minulgi oli tunne, et olen haigla film sattunud, kus personal kogu aeg ,,siblib,, sinu ümber ja hoolib sinust. Muoniost niipalju, et olen seal ise kümneid kordi käinud koguduse külalisena ja tean kui toredad inimesed seal elavad. Ole hoitud!

  30. Tore on lugeda positiivsetest kogemustest, et need üldse on olemas. Jaksu ja rõõmu, tean omast käest, mis tähendab elamine võõrsil.

  31. Tere tulemast. Olen siin juba 4 aastat elanud. Pole veel kordagi haigeks jäänud, aga hea teada, eks üks hea arst on lähedal kui peaks vaja minema 🙂

  32. Blogijal on õihus kirjutada seda, mida ise tahab. See on tema lehekülg! Olen sarnaseid mõtteid sõbralikust ühiskonnast lugenud ühest raamatust a’la Soomes elamise manuaal. Soomes “ei löö kolleeg nuga selga” nii nagu tatised Eesti kolleegid teevad. Ilmselt on Eesti madalapalgalistel palju vaba aega, et kolleegi taga rääkida ja lumepalli suureks ajada. Kõige rohkem keema ajab neid see, kui saavad teada, et saad rohkem palka, aga selle peale nad ei tule, et teed ka rohkem tööd ja oled paremini koolitatud. Nad panevad jala ette kui tahad rohkem tööd teha. Vaba maa. Inimene võib liikuda kuhu ise tahab.

    • Tegelikult pole asi selles, et inimestel on palju vaba aega- vaba aega ei ole -, vaid selles, et nad on ennast lõhkitöötanud ja inimlikkus on seetõttu nende hingest kaduma läinud.Kui oled tühjaks pigistatud, siis sul lihtsalt ei ole enam midagi jagada.

  33. Pingback: Elu nii ja naamoodi | Mari aed

  34. Sai loetud eesti keele tunnis, lugejad soomlased(juba varem jälgisime seda kiirabiarstide koondamist ajakirjandusest). Soomlastele väga meeldis ka eelmine “osa”. Soomlastest lugejad palusid vaid anda edasi infot, kõikjal Soomes ei ole sellist suhtumist, see seal põhjapool selline ja veel mõnes kohas. Kuid ei saa üldistada, et oleks kõikjal Soomes sama inimlik ja südamlik suhtumine. Tänud kirjutise eest ja ootame järge! Jõudu ja jaksu ja päikest igasse päeva!

  35. Pingback: Eilses uuesti | Mari aed

  36. Tere, Mare! Tulin Soome pea kolm aastat tagasi abikaasa juurde (eestlane ja siin tööl juba 15 a. selleks, et suurele perele paremat äraelamist võimaldada). Olen läbinud sama tunnetespektri Eestis kogetust. Olen ravinud üksikema kohustuste ja murede all tekkinud depressiooni ja sotsiaalhooldust õppides lõputöös uurimust tehes /kuidas saavad hakkama võõrsile tööle läinud isade pered Eestis/ välja selgitanud, et ma ei ole ainuke juhtum, 1/3 küsitletuist pereemadest sai depressiooniravi. Jõudnud enesesüüdistamiseni – minu elu kõige rumalam otsus, et lubasin isa tööle võõrsile. Tundnud viha riigi vastu, kes oma kodanikele ei võimalda normaalset äraelamist, teeb katki perekonnad ja elud, see kõik annab pikaajalisi tagajärgi, sellistes katkistes peredes kasvanud lapsed moodustavad veelgi katkisemaid perekondi…. Tean, et kõik ei ole minuga nõus. Minu Tallinnas elav sõbranna on osanud oma elu sättida majanduslikult paremini, tal on hea sissetulek, ta helistas mulle vabariigi aastapäeval ja rääkis, kui hea ikka on Eestis elada. Esimest korda hakkasin talle vastu. Olin nädal varem käinud Eestis ja üle elanud kolm inimsuhtumise shokki. Lugedes ajakirjandusest uudist, palju Soome on Eestile võlgu koolitatud arstide eest, tekkis küsimus, palju Eesti on võlgu Soomele siinteenitud raha kulutamise eest Eestis. Kohati tundub, et Eesti majandus ainult selle najal püsti püsibki. Need “kalevipojad”, keda peetakse madalalaubalisteks kodumaareeturiteks, arendavad tegelikult kodumaa majandust, aga millise hinnaga? Ahistustunde leevendamiseks tarvitatakse alkoholi ja sellest saab sõltuvus, perekonnad purunevad. On inimesi, kes üritavad midagi ära teha aga mõistes, et süsteemi vastu ei saa, otsivad individuaalset lahendust endale. On inimesi, kes ainult kritiseerivad või halisevad. Tänud avameelse arvamuse eest ja jõudu edaspidiseks!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s