Miks me katki läksime?

Hommikune kepikõnd on tänaseks tehtud, pearinglusega memmega  haiglas võimeldud, aga terve öö ja tänane päev painab mind pidevalt mõte: mis meiega ikkagi on toimunud ja millal? Millal me unustasime, et inimene on ühiskonnas kõige tähtsam? Millal me ikkagi katki läksime ja mispärast? Kahtlemata ei puuduta see tunne mitte kõiki Eestimaa inimesi, kindlasti paljud ei mõista üldse, millest jutt on, aga…  Laulupeol nutsid tuhanded ja kümnetuhanded inimesed kui Siiri Sisask laulis koos ühendkooridega:Mis maa see on. Mina ka ja mitte selle pärast, et olime kunagi sadu aastaid orjad vaid laulusõnad resoneerusid meie praeguse olemisega.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
Et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,
Kus vabadus on maasse kaevatud,
Kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
Kust õiglust otsima peaks vaevatud.

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
On roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
Kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
Ja millega ta seda teeb ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
Kuid ometigi endaga mind veab.

See sõnum peegeldab kümnete tuhandete inimeste suhet Eestimaaga praegu, täna ja ei olnud mitte Mahtra sõja aegne meenutus. Sotsioloogid ütleksid, et me oleme oma riigist võõrandunud. Mitte kõik, kuid häirivalt paljud meist.

Millal see algas? Kust hakkas asi kiiva keerama? See ei olnud ju nii alguses.

Egas midagi, teeme siis nagu Väike prints teekonna tagasi oma langemise koha poole, kust kõik algas. Meie kõrged riigiisad armastavad statistikaga vehkida. See on muidugi tunnustatud uurimismeetod, kus üldisest teavet kogudes tehakse oletusi üksiku kohta. Arvud on vahvad asjad ja mängides valimi, valiidsuse või uurimismetoodikaga, on võimalik saada väga erinevaid arve, mis kõik peegeldavad mingit tahku ühiskonnast. Paraku, on olemas ka teine ning  tunnustatud uurimismeetod ehk kvalitatiivne uurimus, mille ülesandeks on põhjalikult uurida üksikut, sest selles peelgelduvad üldised seaduspärasused. Juba Aristoteles ütles, et uurides üksikut liivatera, on võimalik saada palju teadmisi kogu ranna ning isegi  ookeani kohta,

Nüüd siis võtab liivaterake ette teekonna tagasi sinna, kus kõik tundus olevat veel korras. Aga ma ei tahaks võtta seda teekonda ette üksinda. Tulge kaasa, head lugejad! Mõtelge ja arutage, ikka rahulikult. Taastame liivaterade kollektiivse mälu.

Kus oli kõik veel korras?

Kus oli kõik veel korras?

Kõik tundus olema veel  korras üheksakümnendate keskel. Millise rõõmuga me tööle läksime. Üks minu endine kolleeg mõtiskles aastavahetusel samu mõtteid ning küsis nukralt. -Kuhu see kõik jäi? Me tulime tööle nagu peole.

Jah, ma mäletan seda. Igaüks meist soovis teha midagi paremaks. Spontaansed kliinilised konverentsid hommikuti. Raha oli vähe, aga me tahtsime olla parim kiirabitiim Harjumaal. Koolitused Tartus! Raha pole? Hankisime ise sponsoreid. Varustus napp? Pole hullu, käisime omavalitusustes ja palusime abi. Tahtsime saada parimaks tiimiks, mis tollajal tähendas ka suuremat finantseerimist, aga atestatsioonil nõuti selleks kolmeliikmelist brigaadi. Raha pole? Tühja sellest! Tegime valveid tasuta. Kõik, eranditult. See oli meie kiirabi, rahvas, riik, mida me tahtsime paremaks teha. Me tundsime, et meid on vaja.

Millal see muutus? Üheksakümnendate lõpus. Hiilivalt liikus jääbarjäär ülevalt alla ja mida aasta edasi seda rohkem. Tööl kutsuti mind välja maavalitsuse tagakambrikesse ning teatati, et saadakse aru, et soovin kellegi kohta ära võtta ning kui ma ei lõpeta, siis  on juhtkonnal piisavalt võimalusi kättemaksta. Jah, just täpselt nii üteldi, lausa sõnasõnalt. Need olid tänusõnad muretsetud aparaatide eest. Mitte kordagi ei kuulnud keegi tänusõnu hästi tehtud töö eest. Igasugusest initsiatiivi ülesnäitamisest sai pahe, mida tuli karistada. Sama toimus meditsiinisüsteemis tervikuna. Tagatubades otsustati haiglate likvideerimine ja mitte keegi ei rääkinud töötajatega. Jäine külmus tarretas kiirabimeedikute täiendkoolitused, kus motivaatoriks sai hirmutamine, alandamine ja mõnitamine. Aastaid oma rahvast aidanud tohtrid seisid värisevana noorte nolkide- värskeltlõpetanud medvendade- ees pisarad silmas ja kuulasid asjatundlikke monolooge, kuidas kõige õigem oleks kui nad kohe kiirabist lahkuksid. Praegu meenutan neid tolleaegseid pensionieelikuid ning mul on koledasti piinlik.

kp4

Aasta aasta järel kattis jää kogu initsiatiivi. Mõni andis kiiresti alla, mina võitlesin kogu hingest vastu, korjates endale vaenlasi rohkem kui oleks vaja olnud. Me kõik jäätusime aeglaselt. Enam ei tuldud tööle nagu peole, see oli sunnitöö. Me olime objektid, abitud mänguasjad üha suurema hulga ülemuste käes, kes iga uue reorganiseerimisega paljunesid nagu prussakad prügipanges. Ja igaüks kontrollis, vastavalt oma ametiposti kõrgusele ka alandas, keda sai. Mul on meeles, kuidas üks ja eriti kõrgeltsündinud jupijumal teatas meile järjekordse kliinilise konverentsi ajal, et kui teete vea, siis me oleme sunnitud teile juriidilise kaitse tagams, aga see, mida MINA teiega hiljem tegema hakkan, see saab pikk ja piinarikas olema.

Me muutusime tööl, aga ka riigis abituteks mutrikesteks, kellel ei pidanud olema tundeid. Keda sai togida nii nagu kellelgi pähe tuli ja meie arvamus ei lugenud mitte üks raas. Me pidime kõrge ülemuse trajektoorilt eemale hoidma, sest muidu ta astus meile lihtsalt peale. Lootus, et keegi märkaks või tervitaks, oli mõttetu ajaraisk. See ei olnud enam meie kiirabi, patsiendid, meie rahvas- see oli orjatöö, mida tehti tuimalt, kohanedes vaid järjest suurema koormuse ning survega. Enamik muutusid tuimaks, irooniliseks, närviliseks.

Oli see aga vaid töö? Me muutusime oma riigis võõraks. See ei olnud enam maa, mida tahtsime paremaks teha. Selle pärast laulupeol lõikaski Siiri Sisaski laul nagu noaga südamesse!

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
Kõik oma lapsed jätta emata?

Mitte midagi ei sõltunud enam meist. Ükskõik milliselt juhtimistasandilt-kuni kõige kõrgemani ja eriti sealt, hoovas vastu jäist ükskõiksust.

Midagi, ei töökohas ega riigivalitsemises ei sõltu enam meist- Eestimaa kodanikest.  Kõik otsustatakse tagatubades.

Eestimaad vallutab tigedus ning kurjus. Need mutrikesed, kellest enam midagi ei sõltu, samas pakutakse lahkelt võimalust viinaklaasi taga oma auru väljalasta, on tigedad ning tülpinud. Eriti kurjad ja võimukad on aga need, kes ennast ladvikusse murdnud, sest iga väiksemgi initsiatiiv ohustab mugavat äraelamist ja nii lämmatatakse kodanikuinitsiatiiv  raevukalt ning kindlalt kas kaunite numbrite või irooniaga. Kuidas siis nimetada termineid- punaprofessorid, fooliummütsid jne, jne. Mitte kellegi arvamus ei loe, ole sa akadeemik või aus autojuht.

Meie, Eestimaa inimesed

Meie, Eestimaa inimesed

Käes! See sõna on kaasamine. Siit alates läks meie ühiskonna lugu katki.  Loomulikult ei puuduta see valusalt kõiki inimesi. Olen täiesti kindel, et ca 20 % tunneb ennast Eestimaal täiesti hästi. Mõned inimesed on sünnipäraselt ettevõtlikud, osa on omandanud oma privileegid partei tagatubades.

Aga suur hulk meist, meie inimestest on kui abitud kõrred, kõikudes tormituulte käes. Meist ei sõltu mitte midagi. Kõik toimub üle meie peade. Me tegemised ei ole olulised, me ise ei ole olulised. Riik ei hooli meist ja meie ei hooli sellisest riigist. Kahjuks kaasub sellega, et me ei jaksa hoolida üksteisest.

Ma arvan, et nüüd jõudsin ma tagasi meie langemise koha juurde, meie katkimineku koha juurde. Sealt tuleks alustada otsast peale- meie põhiseaduse täitmisest:

Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas.

24 thoughts on “Miks me katki läksime?

  1. Üks asi, mis elu Eestimaal tugevalt mõjutanud, on kihistumine! Need “noored nolgid” ja ka vanemad inimesed, kes said juhtivatele kohtadele, tundsid, et on eliit! Ja nii ei sobinudki enam inimlik koostöö, tuli hoida distantsi! Ning väga motiveeriv oli tunda ennast just nimelt kõrgemalseisjana, targemana! Loeti ehk välismaa edusammudest, meetoditest ja kõik muud peeti aegunuks. Parkau ei ole asjad maailmas nii. Kuid mida suuremaks läheb lõhe, seda raskem on neile seda selgeks teha. Seda võib nimetada ka “ametniku sündroomiks”. Ja pole siis ime, et lõpuks viis see elust võõrandunud ametnikkonna tekkimiseni.

    • Jah, aga välismaal ei ole selline suhtlemistava enam ammu kasutusel vaid on pigem tunnistaud väga halvaks organisatsioonijuhtimise tavaks, mida tuleb iga hinna eest vältida,

  2. Jõudu Mare, tänud heade mõtete eest ja jagan sinuga kogemusi põhjanaabrite elukorraldusest ning tervest mõtlemisest, teiste abistamisest ja märkamisest. Ometi soovin ja tahan ise siinpool jätkata seni, kuni veel on usku ja lootust, et see rahvas, kes on kõrgeim võimu kandja, ka midagi ise hakkab tegema, et meie maa ei häviks täielikult.
    Olgu sul tahet ja indu jagada häid mõtteid ja innustust meile siia.

  3. Aitäh!
    Olen küll võrdlemisi noor, kuid neid mõtteid paraku erinevat moodi endas kandnud ca 7-10 aastat juba! Oleme tuules kõikuvad pillirood või mitte, mina olen inimeste usku ja soovin, et igaüks suudaks end lahti rebida vabadusega kaasnenud tagajärgedest.
    Vahel piisab sellestki kui teineteisele naeratada, südamest! Meist endist algab see maa, mis meid hoida saab.

  4. Väga täpne ja kurb lugu meie ühiskonnast. Ma lisaks Teid oma sõbraks, aga mind ei lasta. Kui ma tööl käikin, siis pandaks mulle ka sulg sappa….Eestis tõde ei sallita.

  5. Väga õige analüüs.Ise hakkasin ka juba mingi 7-8 aastat tagasi tundma ,et mulle väga paljud asjad ei meeldi.Igati nõus artikli autoriga.

  6. Seda lugu lugedes oleks nagu minu enda mõtteid kirja pandud. Tõesti, kihistumine algas 90. lõpus. Ka mina lubasin kunagi kartulikoori süüa selle riigi nimel, aga nüüd ei tule mõttessegi. Ainult sellisel juhul, kui tõesti enam midagi muud süüa ei ole. Nii kaua, kui käed-jalad terved,ei pea seda tegema juba põhimõtte pärast. Meie meditsiinis olen ammu pettunud. Hoolimatus ja ükskõiksus on vallutanud meie inimesi. Kahju,et kogenud ja pühendunud spetsialistid on sunnitud riigist lahkuma.Naabrid on õnnega koos , kui selliseid inimesi enda hulka saavad. See “kummipael” on juba väga pikaks venitatud, millal see laks ära käib?

    • Tänan kaasamõtlemast. Kahjuks ei olnud minagi mingi imeinimene. See süsteem tegi minugi tülpinuks, vahel kadus empaatatunderaas, aga mina valutasin selle pärast südant, paljud ei suutnud sedagi

  7. Olen väga nõus artikli autoriga ja tunnen seda kõike ka omal nahal, mina küll käisin tööl rõõmuga kuni 2009.aastani, sest meil oli suur, aga väga üksteist toetav ja kokku hoidev kollektiiv, siis aga hakati seda lammutama, tulid koondamised, palga vähendamine, juhatajate väljavahetamised jne…

  8. Soome, eriti Põhja-Soome on kristlik maa. PÄRISELT püütakse armastada ligimest nagu iseennast. Ja Jumala õnnistus on selle maa kohal. Helsingi lähedal on olukord juba palju lähedasem Eestile. Siin lokkab egotsentrism ja oma kasu silmaspidamine. Kriitiline mass on ületatud ja inimestel tunduvalt rohkem stressi.

  9. Tark arutlus, ainult et kibestumine kumab sellest väga tugevalt läbi, ja seesama orjameelsus, mida Volkonski tekstis ei ole – seal on imestust, mis imeline maa see meil on? Ja Eestimaa ON imeline. Paraku on selle maa muutmisega selliseks, et kõigil oleks hea, ikka nii, et keegi teine ei saa asju meie jaoks paremaks muuta, ikka me ise. Igaühest meist algavad muutused, kahju, kui nende muutuste käivitamiseks peab kodumaalt pagema…

    • Aitäh, Anne kaasamõtlemast. Ma mõtlesin tõsiselt oma jalutuskäigul nende sõnade üle. Kibestumine? Pigem väsimus ja jõuetus. Ma olen nõus, et muutused peavad algama endast ja see on õige. Aga lisaks enda muutmisele vajab iga inimene midagi rohkem kui palka. Mas mäletad Maslow vajaduste püramiidi? Inimene tahab anda rohkem, olla parem, inimlikum kui ta saab tagasi üht, mis kuulub baasvajaduste hulka- tagasihoidlikku tunnustust. Teadmist, et see mida teed on kellelegi tähtis? Anda ei saa lõputult. Mina proovisin. Täiskoormus kiirabis, tuhanded koolitused, 100 tunnised töönädalad. Anda, et inimestel oleks parem. Võibolla see oligi orjalikkus, ei tea. Naljakas, ma küsisin mõni aeg tagasi oma endistelt kolleegidelt, nendelt keda ilmselt ERR dok filmis nägid- Uue Aasta öö. Millal sind kasvõi natukene tunnustati? Näiteks selle eest, et vehid kahel kohal tööd teha? Et sa ei ole siiani läbipõlenud? Nad vaatasid mulle mõistmatu näoga otsa ja küsis, kas ma olen lolliks läinud. Ma küsisin oma kolleegilt, kes üle kolmekümne aasta on arstina kiirabis töötanud. Kiirabiga autoavarii üleelanud ja seetõttu lonkama jäänud ja ometigi kõik atestatsioonid kõrgemale hindele sooritanud. Kas sind tänati pika teenistuse eest kui koondamispaberid pihku pisteti (muuseas poolteist kuud hiljem kui seadus sätestab)? Ta näitas näpuga otsmikule ning küsis kas ma olen haigeks jäänud? Kibedus? Ehk ka, aga rohkem lootusetus. Inimene ei saa elada ainult teistele. On aeg minna enda sisse ja otsida. Jätta rahule teised ja päästa seda, kes peaks olema kõige olulisem- sina ise. Häda ju selles ongi, et kui vaid proovid teha kõik et teistel oleks hea, siis põletad ennast heleda leegiga. Ma sain viimasel hetkel piduri peale. Imselt see kõik oligi orjalikkus.

  10. Kõik on õige, aga kahjuks on minul küll kadunud lootus, et rahvas ükskord häält teeb…. Ja see vaikiv lambakari on kõige masendavam. Tänu sellele õitsevadki igal alal ebakompetentsed ja matslikud nolgid, eriti võigas, kui nad hakkavad end kehtestama meditsiinis….

  11. Tead mitte, et mul oleks hea meel et Eesti on nii peesse kukkunud vaid mul on hea , et keegi julgeb seda ka öelda lisaks minule. Kolisime 1,5 aastat tagasi Eestist ära kogu perega kuna enam ei jõudnud. Elasime aasta Prantsusmaal ja tulime tagasi. Esimesed reaktsioonid tuttavatelt oli : noh ei olnudki nii lilleline või 😀 polnudki muru rohelisem?
    Oli küll, aga tekkisid muud probleemid ja peab arvestama kogu perega, mitte vaid enda meeldimistega.
    Hetkel oleme Siin olnud 6 kuud ja olen täiesti läbi omadega taas. Olen ka meditsiinis, õde. Olematu palk ja 24h valved, kus keegi su tööd ei hinda. Pidevalt teed liiga vähe, isegi kui esimest korda pausi pidada ja süüa saad 9 tundi peale tööle jõudmist.
    Mina tahan taas ära. Kuhu veel ei tea, aga ma olen kindel, et see juhtub. Tahan positiivsust ja naeratavaid inimesi.
    Need kes räägivad ühes lauses kui raske neil on ja keegi ei hinda neid siin riigis ja teises lauses kuidas nad on eesti eluga nii rahul…no ei saa ju nii olla. Patriotism ei tohiks võrduda enda heaolu mahasurumisega.

    • Jah, seda ahastust mida meie õed tunnevad ma tean täpselt. Kahjuks on Eestimaa meditsiiniõe leib kole kibe. Kibedamgi kui arstidel. Mina olen juba ikka vana inimene, kellel see lahkumine ei ole üldsegi kerge. Nüüd nagu jälgiks ennast kuskilt kõrvalt. Ise ka imestad, et miks, tont võtaks, mul hommikul nägu kõrvuni veab kui tööle peab minema. On ju raske? Võõras keel, inimesed, korraldus? Miks see nüüd nii kerge on? Täna jälle. Need on nagu peeglikillud, mis põrandale kukkudes moodustavad pildid. Tule siis meie ülemarst pärastlõunal osakonda. Ma rüüpasin koos perushoitajatega kohvi ja ootasin kuni õed oma vahetuse üleantud saavad. Ülemarst istus maha, valas endale kohvi ja hakkas kõigiga juttu puhuma, nagu inimesed ikka. Rääkisid ebaharilikult soojast talvest. Filmidest, mis linastuvad. Lastest ja lastelastest. Tavaline inimeste vaheline vestlus. Järsku lõi mul, klõpsti, pildi kokku. Minu eelmise asutuse ülemarst ja hooldajad koos kohvi joomas ja maailma asju arutamas. Ilmvõimatu! Aga siin saab ju tsivilisatsioon otsa. Inimesed on teised..veel

  12. Soome heaolu põhineb solidaarsusel – vähemalt nii on väitnud kunagine sotsiaalminister ja psühhiaater Vappu Taipale. Sõjajärgsest madalseisust ei oleks nad iial välja tulnud, kui oleksid otsustanud hakata kultiveerima individualismi nagu meie ōnnetul Maarjamaal juhtus. Meie jaoks oli solidaarsus 20aastat tagasi asi, mis käis koos punapropakandaga ja mida tegelikkuses üldse ei tuntud. Mina valutan samuti südant meie maa ja rahva tuleviku pärast ja näen, et siin blogiski on juba päris palju inimesi, keda see külmaks ei jäta. Tegelikult ongi vaja, et sellised inimesed saaksid mõtteid vahetada ja ka lahendusi leida – koos oleme keegi, kogukond on väärtus, mis tuleb taasluua.

  13. Anne Veskimeister räägib kibestumisest, aga mis siis üllatavat on? Te kaitsete küll kenasti patsiente, aga teine pool – meedikud? Me oleme ilma kaitse ja õigusteta, kui see ei tekita kibestumist, siis misasi veel? Igal asjal on kaks poolt, miskipärast meedikute probleeme ei taha keegi kuulda.

  14. Kuidagi tuttav tundub kõik see arutelu. Olen ise 9 aastat arstina Soomes leiba teeninud ja paremaid ja halvemaid aegu näinud. Mäletan samuti, et Eestis töötava personali ja juhtiva ladviku vahel mingit solidaarsust ei olnud. Kui ka keegi meie seast end kõrgemale läbi murdis, siis võttis ta kasutusel olevad käitumisnormid omaks. Nii sai endisest kolleegist tähtis ametnik. Lisaks oli Eestis käibel arstide lahterdamine, väga kiivalt jälgiti, et mingi teise eriala arst mängumaale ei roniks. Soomes ei ole need piirid nii kindlad. Näiteks vöib teise paikkonna kirurg edukalt tervisekeskuse arsti asendada, kui tal pädevus piisav on.
    Muidugi on küpses eas elu-ja töökoha muutus raske. Pidevalt painav koduigatsus jääb pikaks häirima. Aga elu ise paneb kõik asjad paika, Muidugi Lapis saab elada ainult inimene, kes looduse keskel end hästi tunneb.Edasiseks jõudu ja optimismi.

  15. Nii kurb kui see ka ei ole, toimub sama igal elualal, ka vabrikus või kaupluses :süsteem pigistab sind tühjaks, mitte midagi vastu andmata.Asi pole mitte palgas, vaid töötingimustes ja suhtumises.
    Muidugi on Eestis ka teistsuguseid asutusi, kuid neid on vähe ning nad toimivad seni, kuni nende juhtidel veel jätkub entusiasmi ja jaksu vastuvoolu ujuda.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s