Kolmas nädal- sammhaaval edasi.

Eelmisel nädalal tegutsesin siis osakonnas üksi. Ainult maakonna peaarst käis nädala lõpul vaatamas ning kontrollimas. Kolleegid pakkusid vahel ka abi, aga juba oli ka teistpidi, et tuli kiirelt teha mõndagi, mis neil aja puudusel  tegemata jäi.  Loomulikult on kõige keerulisem  kogu meditsiiniline tegevus  arvutisse kanda ja ilma suuremate  soome keele grammatika fopaadeta. Omapärane, iga inimesega eraldi tuleb võita usaldus. Mõnega läheb kiiresti, teisega ei leia alguses kuidagi seda võtit, mis põhjamaa inimese lukust lahti keeraks.

Paras mõistatus on üks tohtrist kolleeg- elupõline Lapimaa elanik. Isegi näojooned  reedavad, et tegemist on siinse põlisrahva järeltulijaga.  Alguses oli ta nii lukus kui vähegi olla saab- viisakas, kuid jääkülm.  Olin üsna nõutu, aga aeg annab ju arutust. Nagu ma eelmistes postitustes olen maininud, haiglas on hingega loomapäästja- Seila nimeks.  Loomapäästjatel on aga omavahel sõltumata keelest üksteisemõistmine olemas.  Hommikukohvi ajal ( püha rituaal, mida ei tohi iial unustada) rääkisime me tihti loomadest. Eriti naljakas kui ta ahastas, et loomakaitsjatel on SOS olukord- leiti  1 ( loe : üks) koduta kass. Appi! Esimene koduta kass ja juba märtsikuus!!  Selgus, et Muonio vallas igal aastal kodutuid kasse ei leitagi. Vahel on vaja päästa küll manala teele läinud eaka inimese karvased sõbrad, aga päris koduta kass!  Eks seda vestlust kuulas siis pealt ka jääkuningannast kolleeg ja  ilmselt otsustas mind panna reedel kohvilauas proovile… aga võibolla ka mitte. Tont neid laplasi teab 🙂

Rääkis ta oma elamusest Kittila Muonio vahelisel maanteel. Tööle sõidab tohter kaugelt- oma 80 km ja seega 160 km iga tööpäev maanteel. Nii, sõitis ta parajasti mäenõlvast alla ja maanteel oli pikk nähtav ala, kuna nõole järgnes kohe aeglane tõus. Nõo põhjas oli maanteel põhjapõtrade kari. Kolleeg pidurdas ning jäi seisma. Ja siis tuli teiseltpoolt mäeveerelt alla suur rekka. Nähtavus oli sadu ja sadu meetreid. Masin sõitis pidurdamata läbi põdrakarja, lömastades ja purustades kümneid olendeid, jättes endast maha  surnud ning agoneerivate  põtrade lasu. Jahmunud kolleeg jõudis ainult märgata masina numbrit, sinimustvalget värvikombinatsiooni ning kaht tähte EE.

See oli  julm tegu, kuid hullem veel, tegemist oli millegi püha hävitamisega. Põhjapõder on siinsele inimesele kogu nende eksistentsi alus- toitja, katja, vedaja- kõik. Temasse suhtutakse suurima austuse ja lugupidamisega.  Läbi ajaloo on see loom olnud ainus kaitsja arktilise külma eest.  Kui tohter sellest kõigest rääkis, oli tema muidu nii tundevaesel näol aimatav raev, ega see sõna: virolainen kah eriti sõbralikult ei kõlanud.

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Põhjapõder-siinse inimese ema, isa, parim sõber ja elupäästja

Mina teatavasti nii hillitsetud pole ja nägu reedab kindlalt paremini kui soomekeelsed sõnad huultelt.  Pärast minu reaktsiooni nägemist on hakanud meie suhtlus tasapisi laabuma. Igatahes ei näe ta minus enam seda elukat, kes on võimeline juhtima oma auto põdrakarja sisse ilma pidurile vajutamata. Ilmselt on aidanud ka Seila hea sõna.

Epistlit tahaks aga lugeda kogu loo peale küll. Me ei tea, kes oli see autojuht  maanteel. Ta ei tapnud mitte ainult kümmetkonda laplastel nii suures aus olevat looma  vaid ka mitme inimese-  kohale sõitsid nii päästjad kui poltseinikud,  usalduse eestlaste vastu. Tagasi seda võita on aga parajalt raske.

Kas pole veidrad need inimsuhted? Üks tegu ( aga järsku kõik meie teod?) on nagu pisike lumepall, mis kutsub esile suure ja võimsa laviini. See võib külvata tonnide kaupa headust, mis lohutab, kinnitab, teeb õnnelikuks, toetab. Kuid… see võib olla tõeline lumelaviin, mis jäätab, vigastab, teeb haigeks või õnnetuks.  Üks tegu või sõna võib muuta nii meeletult palju maailmas ilma, et me seda kunagi hoomata oskaksime. Kui asjad juhtuma hakkavad, oleme meie juba kaugele eemale sõitnud.

Mida sina külvad?

Mida sina külvad?

Tänane lugu tuli siis selline. Homme räägime meditsiinist ka kui õnnestub.

14 thoughts on “Kolmas nädal- sammhaaval edasi.

  1. Masendav lugu. Sügavalt häbi oma rahvuskaaslase pärast. Väike lohutus, et mitte kõik eestlased ei saaks sellega hakkama ja ehk ei olnudki eestlane, vaid eesti venelane aba mis see kõik enam aitab. Vaesed põdrad! RIP!

    • Öelda, et äkki ei olnudki eestlane vaid eesti venelane – see on eriti hale. Et nagu OK, meie oleme halvad, aga noh, venelased on ikka ju veel halvemad… Inetu! Mis puutub südame olemasolusse ja loomaarmastusse, siis on minu usk venelastesse paraku suurem kui eetlastesse.

  2. Soomlastel on eestlaste suhtes eelarvamused ja mäletan ka ise kui pikalt tuli usaldust võita, end tõestada. Kahjuks teevad meie pätid, kerge raha otsijad jms Soomes palju halba. Ma saan täiesti aru soomlastest, kes selliste kogemuste tõttu eestlastest hästi ei arva. Samas tean ma, et kui sa kord usalduse võidad, siis nad võtavad su omaks ja mina tunnen küll, et soomlased on meie õed ja vennad. Meis on väga palju sarnast, märkan seda üha ja üha. Mul on väga kahju, et meie inimesed seal varastamas, lõhkumas ja lagastamas käivad, aga sinna ei saa kahjuks vist midagi teha 😦

  3. Mõtlemapanev lugu. Eriti see, et kodus tundub nii igapäevane ja harilik, kui inimestest või loomadest üle sõidtakse. Üks poro-lugu Lapimaal, sadu samasuguseid Eestis. Esimene paneb punastama, et mis eestlane see selline küll on. Ülejäänud sadat lugu ei pane tähelegi. Õnneks mitte kõik ja mitte alati.

  4. Selle loo kohta võiks öelda- medali kaks külge.
    Kahjuks nii kurb, kui ka ei ole siis sealkandis on selle püha looma kasvatus ka äri…
    Riik maksab hukkunud loomade eest korvaust ja seetõttu osad “kasvatajad” panevad neile toidu teele ja seal nad siis söövad ja eest ära ei lähe. Osadel on tavaks hävitada nii enam mitte kasu tootvaid vanu loomi. Ja riik maksab- nii saab lisatulu….
    Kurb see on ja eesti rekkajuhile see au ei tee ja üldse mitte juhi kaitseks, aga täismassis rekka pidama saamine on eri asi, kui sõiduauto seisma jätmine ja samuti täismassis auto kallakust üles saamine libedaga on teine asi. Medali kaks külge…ja valikud
    Aga jah maine me loome ise ja meie kaasmaalased ja tihti on kaasmaalaste tegude pärast häbi olla eestlane…

  5. Olen Soomes elatud aastatega palju õppinud. Oma esimeses töökohas olin üllatanud, kui palju minu asju kanda võeti.. See toimus tasakesi ja mõistvalt. Eks siis soome kollegid( nii arstid ja õed) andsid aega kohaneda ja kohalike kommetega harjuda. Olin alguses üsna roheline, aga kindlasti palju vahetum kui praegu. Pärast tuli ka tagasilööke, mida ma sel perioodil ei osanud oodata. Nüüd olen Lapi elu tundma õppinud oma abikaasa kaudu, kes on siin põhjas elanud kogu oma elu. Tema kaudu olen osa saanud nende tasakaalukusest ja mõistlikult ellusuhtumisest. Ma ei oska öelda, kuidas siin eestlastesse suhtutakse. Ma arvan, et see distants Lapi ja Eesti vahel on nii suur, et nende arvamus põhineb just sellistel juhtumitel nagu eelpool juttu oli. Kindlasti inimene-inimese tasandil ei ole mingit barjääri, aga teise rahvuse suhtes on see barjäär olemas.Aga lohutame end, meil on ka säravaid esindajaid nagu Georg Ots. Mul tuleb temaga seoses ikka ja ikka meelde üks ligi 100 aastane vana naine Kalajoelt, kes visiidi ajal mulle meenutas, kui kõrged puud Metsakalmistul Georg Otsa haual kasvavad. Nii,et keskendume ja kasvatame seda, mis meis ka head on…

  6. Kuidagi ei taha uskuda, et rekkajuht sõitis meelega loomadele otsa.Pigem on tõenäoline, et tee oli libe ja suurt raske lastiga autot ei saanud pidama.Sama hästi oleks juht võinud olla soomlane, poolakas või inglane.

    • Seda ei olegi võimalik osadel inimestel mõista ja küll on hea, et selliseid on palju. Teistsuguseid on ka, oleks neid vaid vähem. Nemad annavad looma lähenedes gaasi. Sotsiopaatia on kurb psüühikahäire ja ravi ei ole. Neil lihtsalt puudub samastumisvõime. Osa psühhopaate on sünnist saadik häirega, mis vaid suureneb.Teised omandavad häire lapsepõlve raskete kogemuste tõttu. Mida katkisem on inimene, seda tõenäolisem on psühho-ja sotsiopaatia häire teke

      • No kui Soomes aeti aastaga alla 4000 põhjapõtra, siis pole asi eestlastes ja eestlaste pahatahtlikkuses.Õelaid rekkajuhte võib ehk näha ameerika õudusfilmides….Õnnetus on õnnetus.

  7. Tere!Mina koos mehega oleme ka rekkajuhid ning see lugu liigutas mind väga.Tõepoolest kurb et selliseid kolleege olemas on.Minu peas hakkas keerlema erinevaid küsimusi-mitte vabandusi!Aga siiski!Oli ta üldse EE rahvusest!Olid ehk tervise probleemid sel juhil-erinevad kusjuures!Ka autod pole alati korras jne,jne.Tegelikult Euroopa Liidus on politseil väga head võimalused külllatki kiiresti see autojuht tabada ning välja uurida tegelikud põhjused ning vajadusel ka karistada-kuni mitme aastase riiki sissesõidu keeluga+kopsakas rahatrahv.Minul on aga hoopis toredam kogemus teisest Eesti rekkajuhist-minu mehest.Mitu aastat tagasi sõitsime Hollandis külavahelisel teel,oli päikseline suvehommik-varajane hommikupoolik.Me nägime eemalt et midagi liigub teel-seega kohe saab pidurdama hakata.Lähemale jõudes nägime uhket pardiemmet oma 6 pardipojaga teed ületamas.Aeglaselt juba jõudsime nendeni ja nautisime nii haruldast ja lummavat vaatepilti.Vastutulevad autod jäid ka seisma ja lehvitasid meile.Tegelikult suurest autost näebki kaugemale ja pidurdussüsteemid on ka väga head sest rekkad ju üle 90 km tunnis sõita ei saa.Euroopas sõites olen ka mina väga palju erinevaid suhtumisi näinud rekkajuhtidest rääkides.Kokkuvõttes-minu arvates,olenemata siis elukutsest on kindlasti kõige alus kodune kasvatus-õigemini kasvatamatus.Edu Marele kes valgustab ja toob meieni erinevaid lugusid elust mida tundnud ja kogenud!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s