Kes sa oled, Muonio valla inimene?

Pühapäeva hommikud on siin fantastilised- kella 9-st hakkab kõlama õrn kirikukellade helin, mis  sulandub sulnilt looduse häältesse. Täna paistis päike ja sadas üksikute helvestena lund. Kuni kella 12- ni ei liigu pea ükski inimene. Kirikukellade tagasihoidlik kuma ning tihaste kindlameelne teavitus, et tegelikult on meile ikkagi saabunud kevad. Suurepärane aeg mõtisklusteks ning võimalus kasutada endises elus kadumaläinud oskust  – olla vaikselt iseendaga. Inimene on aga tegelikult liigagi sotsiaalne olend ja nii tuleb taas ning taas uudishimulik küsimus: kes Sa oled, Muonio inimene? Oled tavaline soomlane või on see koht ja inimesed kuidagi erilised?

Mõned päevad tagasi arutleti hommikuse kohvilaua taga ning siis küsis minult  osakonna raudvara, sekretäriproua, kas ma tean, et Muonio valla inimesed on põhjamaa kõige õnnelikumad, tervemad ja pikima elueaga? No kust ma seda teadma pidin. Teised lükkasid lähemale paksud  trükitud materjalid, kus nii statistilised kui sotsioloogilised  ülevaated- uuring tehtud riigi poolt.  Olgu nüüd selle õnne mõõtmisega nagu on. Teaduses on muidugi kindlad parameetrid, millega seda mõõdetakse, aga eks õnn on ikka väga individuaalne asi, aga muus osas ongi asi nii. Muonio valla inimesed on kõige tervemad, kõige pikema elueaga ja- üllatus, üllatus, esineb siin kõige vähem maksuhäireid.

Kevadekuukutaja

Kevadekuulutaja- üksik jääpurikas

Meie mõistes jabur- nad on uhked, et maksavad oma riigile maksu ja õigeaegselt. Olen kindel, et igal pool see kaugeltki nii ei ole, aga seltskond, kes ümber laua kogunenud oli,  silmad särasid nagu lapsel, kes jõuluvanalt paki on saanud, kui teatasid, et meie maksame õigeaegselt riigile makse.  Miks??  Või ehk küsime, mida nad selle eest siis saavad?

Killukesed  igapäevastest askeldustest:

Helistab Oulu ülikooli kliiniku  eriarst meie osakonda ( kirjutasin õigesti- arst helistab suurest kliinikust konsultatsiooni käigus) ja teatab, et vastuvõtul on meie piirkonna inimene, kes elab kaugel tundrakülas. Tal on raske haigus, hetkel saab ise hakkama, aga haigus on raske- palun korraldage, et koduõde tuleks teda edaspidi koju vaatama. Paar telefonikõnet- koduõenduse juht annab  kohe arstile tagasiside, et teade on vastuvõetud ning  koduõde tuleb patsienti vaatama kahe päeva pärast ja edaspidi regulaarselt.

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Kevad-lumevallid on hakanud kahanema

Memm on  jäänud kuskil sügaval tundras üksiktalus raskelt haigeks- koduõde selgitab olukorra, võtab  kodus vereanalüüsi- 1 t pärast selgus käes, asi on paha, raske põletik, kohe väga raske. 1 tunni pärast on kodus võetud spets analüüs-verekülv, pandud tilguti antibiootikumiga ning kutsutakse kiirabi transportima haiget haiglasse. Kaasa pakitakse vereanalüüs- verekülv, mida hiljem enam võtta ei saa ( õigupoolest ei saa enam tulemust) kui antibiootikumravi käib. 4 tunni pärast on haige Rovaniemi keskhaiglas. 12 tunni pärast seisund stabiliseerub.

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Armastatuim liiklusvahend Lapimaal. Helkurid küljes ja puha

Jahmatavalt adekvaatne valuravi.  Kuidas on mujal, ei tea, aga siin suhtutakse valuravisse väga tõsiselt.  Valu tundma ei pea, olgu haigus nii raske kui tahes.  Alles see oli, kui meie valutohrid kurtsid, et Eestis väheneb valuvastaste tõhusate ravimite väljakirjutamine.  Üks kurvemaid mälestusi kui kiirabi kutsutakse kodumaal suurtes valudes haige juurde- kasvaja, luu- ja liigesmuutused ja paljud muud hädad.  Oli see tänases või eilses lehes, kus lõpuks mööndi fakti,et kui haige enam ei jõua arstile minna, ei leia ta kodus kannatades oma valule muud leevendust kui kiirabi poolt tehtud  mõni tundi mõjuv süst.  Ega seda ka iga mõne tunni järel kiirabi teha  tohi, kanged valuvaigistid ju mürgina arvel.Kohe tekib küsimus, et kas pistsid hoopis endale kintsu. JA SEE ON JAMA!!!!!!!

Vastavalt diagnoosile toimiv valuravi on see, milles siin ei tehta järelandmisi. Kõik need preparaadid on Eestimaal olemas- pikatoimelised valuplaastrid, mis kleebitakse nahale ning toimivad 3- 7 päeva,  nn. valupumbad nahaaluseks või epiduraalseks valutustamiseks. Ka meie osakonnas on praegu raske pahaloomulise kasvajaga haige, kusjuures pahaloomuline protsess on deformeerinud raskelt ja nähtavalt mitmed luud, aga ta ei tunne valu.  Erinevate ravimite kombinatsioonidega tagatakse olukord, kus valu on kontrolli all. Jah, inimesed kustuvad raskete haiguste tagajärjel, aga nad ei kustu valust karjudes ja pole tähtis kas see lõpp tuleb haiglas või kodus hooldajate pilgu all.  Muuseas, kunagi oli vahva täiendus Tartu Ülikooli täiendkoolituse kateedris, kus mul oli au viibida. Meelde jäi üks kuldaväärt mõte- tugevate valuvaigistite määramise sagedus on seotud ühiskonna arengu, eelkõige eetilise ja kõlbelise arengu tasemega. Ehk, mida enam austatakse  pehmeid eetlisi väärtuseid ühiskonnas, seda rohkem kirjutavad arstid valu vastu rasketele haigetele valuvastaseid vahendeid.

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Raamatukogu- kolm korda suurem kui kohalik omavalitsus

Need on vaid pisikesed killud suurest pildist, mida ma veel kokku panna ei oska, aga ehk annavad needki viite, miks kohalikud on uhked, et nad maksavad õigeaegselt oma riigile makse. Kui nad jäävad hätta, siis  tullakse neile appi- raske haiguse korral ja muude elutormide korral. Õpitud abitust siin ei tolereerita, aga kedagi ei jäeta koju valudesse, lootuseta abile. Ei ole see mitte pisikese külakoha abivalmidus. Kui suurest ülikooli kliinikust helistab ülimalt hõivatud eriarst ja korraldab haigele koduhoolduse, siis on midagi teistmoodi süsteemis ja ei ole see pelgalt ühe inimese halastustegu teise inimese vastu.

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

No on alles neandertallased- tõukekelk ja jalgratas- aa kus on Bemm?

Jälle said mõned killud kokkukorjatud. Kunagi tuleb neist ehk ka pilt. Kohtumiseni….

 

 

 

2 thoughts on “Kes sa oled, Muonio valla inimene?

  1. Tere… loen pisarsilmil seda blogi ja tänan, nagu mu oma mõtted oleks kirja pandud. Elasin pikalt Eestist eemal, tulin siia tagasi olude sunnil, üksi väikse lapsega. Nüüd on teine kõhus, ja mõtlen, kus-kuidas edasi. Hiljuti sattusin ka ise kiirabisse, kus vanemapoolne väga tark ja kogenud naine mulle natuke massaazhi tegi (sellega seekord piirdus, äge müosiit, aga vist ei olegi midagi eriti teha, rasedana eriti), ja kelle kiire toetav jutt mu olukorda (eriti psüühilist) kõvasti muutis. Ning kõige valusam (mulle) oli ta reaktsioon, kui teda lõpuks ilusti tänasin – kuigi elementaarne inimlikkus, on isegi tänusõnad Eestis harjumatud. Ei taha, ei suuda siin enam elada… 😦 ja soovin, et lapsed kasvaksid teistsuguses keskkonnas. sellega ongi vist kõik öeldud.

    Aitäh teile ka, pika ja pühendunud tööaja eest Eestis. Kahju, et nüüd eemal, aga eks peab ise ka varsti jälle lahkuma.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s