Päevad kui muinasjutt

Ülestõusmispühad olid mul nn valvetega kaetud, aga mis on Soomes  valvamine  Eesti ühiskonnas karastatud meedikule? Suisa lust ja trall, sest  nn kontimurdev valve kestis vaid kella 16.00-ni. Edasi?  Pikk, pikk vaba aeg kolamiseks, sest abikaasa ka ju külas. Ma ei ole selle pooleteise kuu jooksul nii palju näinud kui nende  meelierutavate päevade jooksul. Tugiisikud tegid  need päevad  eriti  eksootiliseks ja nii saan teha ühe vapustava pildigalerii sellest imakaunist maast. Olgu see siis meeleolukas olmelugu ja austusavaldus Lapimaale ning nendele  fantastilistele inimestele,  keda mul on õnnestunud kohata.  Suurel Reedel pärast valvet ootas juba Anna Leena oma kaubikuga tervisekeskuse ukse taga ning me asusime uurimisretkele mööda kevadist tundrat.

Suusamäed

Suusamäed

Muonio on ümbritsetud rahvuspargist,  noh nagu meie  Lahemaa,  tõeline tundra, vahvad sopkad ning ohjeldamatult võimalusi suusatamiseks, mootorkelguga sõitmiseks ja päevitamiseks. Loomulikult, päev  mägedel kolamist ja näonahk on nii päevitanud, et vaat et võtab villid nahale.  Lumi sulas, aga seda on veel maa ja ilm, et nautida kõiki talverõõme, mis,  muuseas, on  soomlaste Pääsiäise  ajal üks lemmiktegevusi.  Meie ei suusatanud vaid nautisime loodust ja avanevat vaatepilti.

Vaade Pallastunturile

Vaade Pallastunturile

Meid viidi ka restorani, kus pakuti kohalikku delikatessi, mille proovimisest ma oli siiani loobunud roa  hinna tõttu- porokäristys. Ei saanudki lõpuni aru, kuidas seda liha säilitatakse ja töödeldakse, aga koos kartulipudruga, mille nimi soome keeles on perunamuosi 🙂 , viis keele alla.  Edasi tuli külaskäik seeniormeedikute juurde kohvile. Mees oli juba pensioneerunud günekoloog, kes vaatamatas väljateenitud puhkusele  tegi ikka aegajalt kõige raskemaid operatsioone Oulu Ülikoolihaiglas ja proua oli ametis kui psühhiaatriakeskuse juhtivõde.  Nad olid ostnud endale   ühe pisemat ( muidugi mitte meie  mõistes) sorti mäe ja ühe järve ning  talu paiknes mäe otsas, kust avanes  vaade nii järvele kui  metsale.

Vaade maja terassilt

Vaade maja terassilt

Lapimaal ei näinud ma kuskil kivist või kipsist maju- kõik  ikka puumajad. Ka meie võõrustajatel oli ümarpalgist pooleteistkordne maja, mis tegelikult oli osaliselt kaljus sees. Igas suunas olid terassid, osa lahtisi, osa kinniseid.  Küttepuid teeb austatud kirurg ikka ainult ise ja oma metsast. Ise võtab maha kuivanud puud, saeb ja veab mootorkelguga  kuuri. Ümbruskonnas pole  5-6 km  ulatuses ühtegi teist elamut- on vaikus ja hommikune linnulaul.  Kuna Soomes kehtib looduses  “iga mehe õigus”  ja seda tegelikult ning mitte vaid paberil, siis oli perekond väga uhke, et suusatajad  sõitsid üle nende mäe  kevadpühadel  lausa hordide kaupa.  Kujutage ette, keegi ei püstitagi turvatarasid ja keelumärke, ei haara püssi seinalt, ei röögi suusatajatele karmilt: ERAVALDUS!  Kuhu te, kaabakad, trügite!

Kas ei tundu sümpaatne, et need inimesed, kes on  30-35 aastat  ausalt ning kohusetundlikult teeninud inimesi,  võivad elada inimväärsetes tingimustes? Olematu stress ning ebakindluse  puudumine hoiab tervise korras ning annab võimaluse ikka edasi töötada ja rõõmuga töötada! Ma ei arva, et kodumaal töötavad meedikud sooviksid  osta isikliku mäe või saare, aga õigust elada nii, et pärast  palgapäeva ja üüri maksmist jääks pangaarvele natuke rohkem kui 200€ võiks ju ikka soovida. Või kuidas?

Jäänud on vaid mõned kased

Jäänud on vaid mõned kased

Vaiksel Laupäeval algas pärast valvet seklus, mis meenutas  minekut muinasjutumaale. Aega oli palju ja soov  ümbruskonda uurida suur.  Seega sõitsime esmakordselt üle Muonio jõe- Rootsimaale.  Nii on!  Muonio jõgi lahutab kaht riiki ja huvi avastada  teist maad oli suur.  200 m  üle silla ja tere tulemast.  See piirkond on nii inimtühi kui olla saab. aga loodus on võimas!  Mida põhja poole, seda enam  kadusid okaspuud- alguses kuused, siis männid ja lõpuks ka vaevakased. Jäi vaid valge lumeväli, mis tegelikult suvel on lõputu pohla-, mustika-, jõhvika-, muraka- ja puravikuväli.  Momendil oli aga suurepärane mootorkelgupolügoon.

Mäed algavad

Sügisel on kogu maapind punane- ruske,  kõige ilusam aeg Lapimaal.

Saja kilomeetri pärast tuli uus sild ning tagasi Soomemaale. Ja siis köitis meie tähelepanu  viit- Kilpisjärvi 107 km. Viimane punkt enne kolme riigi kohtumispaika, Soome viimane punkt. Lähme!  Ma ei teadnud, milline müstiline teekond see on.  Peagi algasid mäed. Hiljem kodus järelevaadates selgus, et tegemist on Skandinaavia mäestikuga, aga esialgu ei teadnud me sellest midagi. Ja järjest kõrgemale, ikka kõrgemale.

Eelmäestik

Eelmäestik

Ühel hetkel ilutses tee ääres  silt- Soome maanteede kõrgeim punkt 665 m ja see oli mägede jalamil.  Kiirustasime, sest kartsime, et jõuame Kilpisjärvile  hämarikus, mure, mis hiljem osutus täiesti liigseks.  Unustasime lihtsa tõsiasja nagu polaarpäeva lähenemine.  Viimased mäekurud ja … Kilpisjärvi.  Päike paistis läbi uduloori, mis osutusid lähemal vaatlusel madalateks pilvedeks ning  lumesadu.  Tunne oli nagu oleks tegemist teise planeediga, isegi talvise Muonio elu ei valmistanud ette selliseks vaatepildiks.

Teeäärne lumevall, kõrgus üle 3 meetri.

Teeäärne lumevall, kõrgus üle 3 meetri.

Päeval, kus 200 km lõunapool paiknevas Muonios  sulas lumi lausa silmnähtavalt, oli lumekatte paksus Kilpisjärvil veel (ainult!!!) 1,8 m.  Ainult lumi ja pöörane hulk norrakaid- piir on vaid 4 km kaugusel.

Vaikielu lumises Kilpiusjärvis

Vaikielu lumises Kilpisjärvis

Nüüd ma tean ka miks see nii on.  50 km põhjapool on juba  meri ning niiske ja soe Golfi hoovus-seal on loodus pea samas faasis kui Eestimaal. Niiske ja soe õhumass tõuseb  Skandinaavia mäestikult üles, kus valitseb arktiline külmus. Mis saab niiskusest?  Õige, sajab maha lumena ja seetõttu on Kilpisjärvi Euroopa kõige lumerikkam asustatud punkt, kus enamus (!!) lumest sulab Jaanipäevaks.

Laternapost ja lumehunnik

Laternapost ja lumehunnik

Restoranis pakuti hamburgerit- kohapeal küpsetatud  saiakesed, põdralihakotlet ja ohjeldamatult salatit, kusjuures seda serveeriti taldrikult koos noa ja kahvliga. Kuulda oli vaid norra keelt ja teenindaja õhkas õnnelikult kui ma teda soome keeles kõnetasin.  Ilmselt seetõttu oligi köögist toodud hamburgeril vahel nii suur kotlet, et mina seda nahka pista ei jaksanud.  Tagasi läbi mägede.

Mägedes

Mägedes

Maantee kõrgeim punkt

Kõik talispordi harrastajatele. 

Päike laskus järjest madalamale ja siis jäi nagu seisma.  Kõik see pakkus võimalust teha mõned  pildid Soome võimsamatest mägedest.

Hämarik

Hämarik

Päikeseloojang

Päikeseloojang

Hüvastijätt

Hüvastijätt

Kell 23 jõudsime Muoniosse ja ikka oli veel väljas hämar. Kell 4.30 hommikul oli aga väljas valge ning päike kõrgel,  looduse kell oli sama kui meil jaaniööl, ainult lumi ei sobinud pilti. Järgmine päev oli meil pidulik  lõuna  minu tugiisiku  kodumajas koos eriti vinge vanaaegse  lapi saunaga ja mootorkelguralli  Muonio jõe jääl. Need olid päevad kui muinasjutt, aga oluliselt suurem ime juhtus mõni päev hiljem.  Täna ma sellest ei räägi, ehk homme.

Lapimaa värav

Lapimaa värav

Suure nädala alguses.

Täna on Pamipuudepüha, mis Muonios tähendab sulisevat lumevett, tihaste ohjeldamatut siutsumist ning kumisevaid kirikukelli. Eile õnnestus mul esimest korda näha Lapimaa maapinda. (???) Tegelikult ka, siiani laius kõikjal vaid meetrikõrgune lumevaip. Praegu ei ole käimiskepid mitte sportimise atribuudid vaid elemantaarne abi kõrvalteedel jalgadele jäämiseks- klaassile jääpind, mis kaetud veekihiga. Nii, uisutasin siis maantee poole kui järsku pöördus pilk tee kõrvale. Muuseas, kaunis ohtlik eksperiment kui tahad kuivade riietega tagasi jõuda. Igatahes tundus, et midagi teeäärses metsas on muutunud. Vaatasin ja oligi. Männitüvede ümber oli paljas maa- rohelised pohlavarred, sammal ja pisikesed mustikapõõsad-  kõik  nagu stardijoonel sprinterid jooksufinaali eel.  Tundras on taimedel kiire- õitsemine, viljakandmine, aega on väga vähe. Kui lumekate on natukenegi vähenenud algab võidujooks elamise ja viljakandmise nimel, sest septembri lõpus, oktoobri alguses lõpetab külm ja lumi selle ülistuslaulu elule ning tundra muutub taas jääkuninganna elupaigaks, kõrgeks katedraaliks- veiklevate virmliste all  tardunud  maa ja hangunud veed.

Roherohelised pohlavarred tegid mind järsku väga õnnelikuks, et pidin läbi lume kahlama nende juurde ja paitama otstest väljapungitavad vaevumärgatavaid õiepungi. Päike paistis ja mina hõiskasin, kui ilus see kõik on.

Siis meenus alles värskelt Delfis loetud kirjatükid, kui halb ja raske on välismaal leiba teenivate inimesete saatus- topeltpered, katkised elud, alkoholism, üksindus jne, jne.  Probleem on ju olemas ja tõlgendus sõltub  iga autori isiklikust elukogemusest.

Sotsiaalmeedia on võrratu koht, ei mingit muret, et su teksti nuditakse või muudetakse  kellelegi meelepärasemaks, kirjuta nii nagu tunned.  Nii hakkas mindki huvitama, kas need katkised elud on ikka põhjustatud töötamisest välismaal.

Tee- kuhu?

Tee- kuhu?

Mulle tundub, et need sotsiaalsed probleemid ei tulene mitte töötamisest välismaal vaid pigem probleemidest inimese sees.  Inimesed on küll sotsiaalsed olendid, aga kas ikka vaid karjaolendid?  Tundub, et aastate vältel on kartnud meie inimesed  kõige enam üksindust, sest selle vältimiseks on võetud ette märkimisväärseid jõupingutusi. Nutiseadmed, internet- hommikul klapid kõrva ja õhtul viimasena välja. Suhtlemine hästi paljudega ja võimalikult pinnapealselt. Reklaamikampaaniatega müüakse meile mitte vaid autosid, šampooni, seepi ja soola vaid maailmavaadet, tõekspidamisi, väärtusi ja nii et ohver ise ei aimagi – imagoloogiline reklaam, nimeks.

Kogu selle kära sees ei hooma me, et ei oska enam olla iseendaga. Paljud  kardavad paaniliselt üksindust. Vahet pole, on see kodu- või välismaal. Ainult mitte jääda üksi, sest siis tulevad küsimused, mis on ebamugavad ja hirmutavad. Tundub, et kõige koledam vaenlane, keda me kardame, on meie ise. Hästi palju inimesi enda ümber, kasvõi virtuaalselt.  Juba lapsed õpivad iseennast kartma. Probleemid peres, sõpradega, koolis- milleks otsida lahendust kui pakutakse uut identiteeti. Lülita sisse vaid arvutimäng ja ela teist, paremat elu, probleemide korral on ju olemas  klahv-quit  ja alustame uuest.  Suureks kasvades  otsib rahulolematus iseendaga väljundeid tigedas ühiskonnas,  kurjades kommentaarides ja katkistes peresuhetes. Milleks proovida pereelu parandada kui on olemas quit  ja siis restart klahv.

Kas ma oskan olla iseendaga?

Kas ma oskan olla iseendaga?

Siis satub inimene võõrasse riiki- suhted nõrgenevad ja üha enam tekib suur vaikus- oled üksi ka inimeste seas.  Kiiresti hakkavad tekkima küsimused, millele me vastata ei taha. Miks me elame? Mis on kõige selle rabelemise eesmärk? Kes ma üldse olen?  Neid küsimusi me kardame  paaniliselt. Kiiresti uusi suhteid, pinnapealseid, aga palju inimesi enda ümber. Palju müra, rohkem kalleid asju. Ainult mitte olla üksi ja kuulata seda vaikset häält enda sees. Paljud püüavad vaigistada valu alkoholiga, tablettidega, millega iganes. Kui sa ei oska olla iseendaga, hakkab looduses viibimine samuti kraapima ja karjuma sulle eksistentsiaalseid küsimusi, mida enamik meist kuulata ei soovi. Aga paljud meist oskavad olla looduses, olla rahujalal iseendaga?

Kas sa suudas olla rahus iseendaga

Minu elus on olnud kaks suurepärast perioodi, kus oli palju aega olla iseendaga, esimene teismeliseeas, teine noore arstina. Esimene periood, imeline suvi, tähendas 5 kilomeetrilisi kiirmatku läbi suvise põhjaranniku- hommikul kell 6 üks retk, õhtul kell 19 teine.  Jooks piki mereranda ja siis läbi sarapuude allee kõrgel pangapealsel.  Juunist kuni augusti lõpuni. Suve alguses palistasid teekonda anemoonide hordid ja augustis tuli  pükissäärte ümber pakkida kilekotid, sest rohi oli ohtrast kastest läbimärg. Juunikuus valgustasid teekonda jaaniusside laternad ning augustis aitas pimedas teel püsida taskulambivalgus. Üldse polnud tähtis, et päevotsa sai töötatud laagri köögis, olulised, minu elu kõige olulisemad,  olid teekonnad läbi ritsikatelaulu, kusjuures sihtkoht pole tagantjärgi hinnates enam üldse oluline.

Rahu iseendaga

Rahu iseendaga

Ma õppisin tollajal  rahu sõlmima iseendaga. Kõik hilisemad saavutused ja ponnistused on vaid tähetolm selle suvise rännaku valguses.  Ilmselt on praegune olemine Lapimaal vaid pikk tee tagasi oma langemise koha poole- tolle suve poole.  Reede pärastlõunast kuni esmaspäeva hommikuni  olen olnud tõepoolest täitsa omaette, aga see ei ole raske ega masendav. Vastupidi. sulisevad kevadveed, kahanevad lumevallid je elule hümni laulvad pohlavarred kõnelevad ja julgustavad imelisel teekonnal – tagasiteel enda juurde.

Kaunist töönädalat!

Kaunist töönädalat!

Olgu meil siis algaval nädalal tahtmist ja jõudu lülitada välja mobiiltelefon,” unustada” koju läpakas, kiskuda kõrvadest  klapid, jätta ajalehed ostmata ja minna täitsa üksi loodusesse. Vaadata  punetavat päikest horisondil või sinililleõie taevakillukest mulluaastaste lehtede sees ja mitte karta vaikseid küsimusi, mis tekivad. Proovida esimest korda neid mitte eemale peletada vaid  kasvõi natukene lükata poikvele see uks, mis viib meie enda sisse.

Ilusat nädalat kõigile kaasmaalastele kodu- ja välismaal!

 

Külas kodumaal

Blogisse on tulnud pikk paus. Miks, ometigi? No muidugi. kuu aega sai töötatud ja oli aeg kodus nädal külas käia.  Elamused teel olid omaette huvitavad ning vahvad jagamiseks.  Siiani piirdusid minu  avastusretked  mõne kilomeetri raadiusega ning kuna me jõudsime Muoniosse kohale öösel, jäi tundra  vaikne ilu suures osas avastamata. Nüüd aga sõitsin lõuna poole kella 17 ajal ja valget aega oli veel küllaga. Eks siis  jagus aega bussiaknast  mobiiliga ka pilte klõpsida.  Muonio on ümbritsetud kõikvõimalike  suusakeskuste ja puhkealadega k.a rahvuspark. Muuseas, siin on Euroopa puhtaim loodus, mida on tegelikult tunda juba õhust, aga ka lumi püsib nädalaid puhta ja valgena, ei mingit saastet.  Teekond Muoniost Rovaniemi on pikk- 280 km ja aega läheb üle kolme tunni.  Esimesed  kilomeetrid laius  bussi akende taga tundra oma kevadises vaikuses.

Tundra talvises ilus

Tundra talvises ilus

Madalad männid, vaevakased ja erilised ellujäämismeistrid- Artika küünalkuused, kes mind ilmselt siia kutsusidki 🙂 . Räägitakse, et nad on võimelised murdumata kandma  mitu korda suuremat raskust kui nende kaal. Praegu on kevad ja  puukesed oma talveraskusest vabanenud, kuid  erilised on nad sellegipoolest

Artika küünalkuused kevadootuses.

Artika küünalkuused kevadootuses.

Lauge ei ole tundra kohe üldse mitte. Kohe on selge, miks seda kanti suusatajate Mekaks hüütakse- võrratud  mäed. Siberis hüütakse selliseid sopkadeks. Ideaalsed suusatajatele- nii algajatele kui professionaalidele.  Tõeline talisportlaste paradiis – kõik laskumisrajad on loomulikult valgustatud ja tõstukitega, jalamil jõulumuinasjuttu meenutavad puust majakesed. Sarnanevad ülipopulaarsete Euroopa suurte suusakeskustega, ainult hubasemad.

Sopkad eemalt

Bussi vooris karjakaupa jaapanlasi, kes olid tulnud suusapuhkuselt ning suundusid nüüd Rovaniemi kaudu ilmselt kodumaale.

Kittilä

Kittilä

Üllatav siiski, buss ei olnud tuubil täis, kõigile jatkus kohti, jäi ülegi, aga pileti hind on muidugi soolane. Eesti arsti palgaga Soomes ühiskondliku transpordiga suurt ei liikle. Sõit Muoniost Rovaniemile maksis  pea 50 eurot. Hind, mis nii mõnegi meie bussifirma juhile oleks märjaks unistuseks.

Suusakeskus

Suusakeskus

3,5 tunni pärast saabusime jõuluvana pealinna- Rovaniemi. Taas oli appi tulnud minu tugiisikust hea haldjas, kes tegelikult elas mõni kilomeeter linnast ning  pakkus mulle öömaja. Tegelikult läks küll õhtul öörong Helsinki, kuid see tähendab 14 tundi loksumist ja on üüratumalt kallis- oluliselt kallim kui lennuk.  Üldse on lennuühendusega lood enam kui müstilised.  Ühe suuna pilet võtab vee silmast välja ka keskmisel ärimehel, aga edasi tagasi pilt on parematel päevadel  rohkem kui 50% odavam ühe otsa piletist.  Kui  Rovaniemilt Helisinki oleks lennupilet maksnud 340 eur, siis edasi tagasi maksid piletid 180 eur kokku. Kes aru saada soovib, see saagu aru. Muuseas, esineb päevi, kus sama marsuut maksab vaid 50 eur. Siin aga konks- lennuk väljub hommikul kell 5.40 ja peaks Helsingis olema kell 7.  Mitte mingi valemiga Muoniost hommikul kohale ei saa ja lennujaam on Lapimaa pealinnas nii pisike, et suletakse ööseks.  Tagasitulek läheb aga nagu lepse reega, kõik sobib – enamvähem,  Olen ma teile ütelnud, et põhjamaa inimesed on kõige lahkemad ja inimlikumad inimesed? Miljon korda. Seega, ööbisin  psühhiaatrist kolleegi  kodus ümbritsetuna kolmest pailembelisest ja nurruvast kiisust. Kiisude seltskonnast olin kuu aega väga puudust tundnud.

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

Nagu  näete, koidab juba kell pool viis. Kaugel see polaarpäev siis on, ega midagi pole imestada. Jahmatada oli aga küll kui järjekorras inimsumma nägin. Check in venis ja venis. Kell liikus koletuma kiirusega edasi ja saba ei vähenenud.  Kui jäi pool tundi lennuki väljumiseni, lahkusid kõik töötajad  veerandtunniks ning närvilistele ootajatele selgitati, et lennujaama töötajatele on ettenähtud kohvipaus.  Nõutu näoga rahvusvaheline seltskond tammus jalalt  jalale ning  täies suusavarustuses piiga küsis oma saatjalt: Ega meid ometigi lennukist maha ei jäeta?  Kaaslane rahustas, et ega lähima viie tunni jooksul järgmist lennukit ei  välju ning seega kedagi maha ei jäeta.  OK, lennuk hilines  veidi rohkem kui tunni. Kõik kohalikud olid rahu  ise ja piloot selgitas, et lennuk hilineb põhjusel, et rahvast ning eriti pagasit oli nii palju, et ei jõutud kontrollida.  Pool lennukit oli jaapanlasi täis ja nende näod venisid ikka kole pikaks, sest Tokio lennuk oli neil broneeritud. Ega Londoni, Amsterdami ja Kairosse sõitjad samuti eriti õnnelikud ei olnud.  Tõele au andes lükkas  piloot V  käigu sisse ja 1 tund 10 min asemel sõitis Helisinki tunniga- nii et ületas kiirust, vist 🙂 . Tokio lend peeti kümneks minutiks kinni ja tundus et kõik, kes lendama edasi pidid, need ka  lendasid. Mina nägin sadamas eemalduva varasema laeva ahtrit. Noh, kah asi. Laevu väljub Tallinna palju tihedamalt kui tramme puhkepäeval Kadriorgu.

Need, kes eeldavad, et ma reelingu ääres pingsalt ootasin Eestimaa rannikut või Tallinna torne, peavad küll pettuma. Magasin mõnusalt baari diivanil nagu Kalevipojale või Lindatütrele kohane. Ärkasin alles siis kui teatati, et oleme kohal.

Loomulikult olin õnnelik oma peret kallistades. Meil on pööraselt vedanud, et hoiame kokku ja raskused on meid pigem liitnud ning pannud üksteist hindama.  Osa koolitusi olid samuti vahvad. Inimesed soovisid õppida ja mina soovisin õpetada. Nagu ikka meenutas teatav osa koolitusi mitte õppimist ja õpetamist vaid pigem eeslikarja vedamist kõrvupidi Everesti otsa ja sinna ei ole teha  midagi, sest aitamine, abistamine, kaasatundmine ja hoolimine on suure hulga meie ühiskonna kasvatusproduktide meelest sama nõmedad kui peegli ees omaenese naba imetlemine.

Suur hulk tööd sai tehtud, laste projekt lõpetatud, kolm kiisut autoga Eestimaa südamesse  uutesse kodudesse veetud, sõpru külastatud, nina õitsevatesse lumi- ja märtsikellukestesse pistetud.  Kallistasime üksteist kõvasti, kõvasti. Harisin Kohevikku nii, et sain sänikaela lõpuks  kodukassi moodi käituma ja kiitsin ohjeldamatult nii meest kui tütart Koheviku kasvatustöösse panustamise eest.

Ja ometigi hakkas päev päeva järel üha enam häirima väsinud ja kurjade nägude nägemine.  See, mida ma veel mõni kuu tagasi pidasin üsna tavaliseks või vähemalt ei lõiganud nii valusalt hinge.  Kasulik oli mitte üldse ajalehtede veebilehti lehitseda.  Parajasti oli käimas nõiajaht kiirabi(arsti??) vastu, kusjuures raske ei olnud tuletada, et oli see meedik kes ta oli, arsti too õnnetu ajalehtedes kaeblev proua polnud näinud, kes brigaadi käitumisega rahule ei jäänud. Ajakirjanikule ei läinud tõde mitte üks raas korda. Ikka pika puuga- Postimees, Õhtuleht, Delfi- copy paste, copy paste.  Taevas, milline vihkamine neist kommentaaridest hoovas. Keegi oli isegi minu tagasihoidliku isiku mängu toonud ja järeldas, et kõik me oleme kaabakad- rahaahned, õelad, hoolimatud jne, jne.

Päev päeva järel kogunes negatiivseid elamusi nagu tilgub kevadiselt katuselt veetilku. Järsku, see oli neljapäeval. Kolasime abikaasaga poes ja ostsime mulle kaasa toitu, mis on kerged ning saab lennukiga kaasa võtta- pakisupid, kiirpudrud, näkileivad jne.  Tõstsin järjekordse pakisupi  kärusse ja pilk langes  inimestele.  Kui väsinud, vaevatud, tülpinud näod-noored naised lastega, keskealised, vanad. Tüdinud, närvilised, paljud haarasid allahinnatud toiduaineid lükates kaaslast küünarnukiga.  Miks ma varem pole sellele tähelepanu pööranud?  Olen ise olnud samasugune?  Poeskäik jäi lühikeseks, tahtsin sealt minema.

Aga meie ühiskond ( läbi ühe eriti märkimisväärse subjekti) otsustas mulle enne lahkumist tõelise maksahaagi laksatada. See oli reedel. Ees oli raske koolitus, kus tuli õpetada neid noori, kes pidid esmaabi kuulama, sest programm kohustas, aga õppida soovis neist ehk 15 %.  Lasnamäel ma eriti liigelda ei oska ning nii tundus taksosõit mõistliku valikuna. Ok, helistasin ja takso tuli.  See, mis järgnes, tundus rännakuna muinasjutumaal. Taksojuht, mees hilistes kolmekümnedates, saades teada et ma töötan välismaal, otsustas mulle kaela kallata kogu oma ajukapatsiteedi, mis talle pärast erakonda astumist peakontori seifi panditud ajukesest järel oli.  5-6 minutit kõvahäälset sajatamist, kuidas Soome majandus on kohe pankrotis ja kuidas me varsti niitsudes tagasi roomame ja armuleiba palume. Ilmselt tundus talle, et vähe sai, sest edasi järgnes tsitaat tsitaadi järele sotsministeeriumi ninakeste sõnavõttudest valitud palakesed. Kiirabiarstid on täielikult mõttetud inimesed ja neid pole kunagi tarvis olnud, õed on absoluutselt piisavad. Mina oma kolmekümneaastase  arstistaažiga kiirabis võiksin ennast kohe põlema panna-mõttetu mutukas. Ei midagi kasulikku, arutu hulk hapnikku on saanud nende aastate jooksul süsihappegaasiks sünteesitud elutegevuse käigus ja ei midagi kasulikku.  Täiesti groteskne lugu, tubli taksojuht sülitab su peale kogu sõidu aeg kesklinnast Lasnamäele, määrides nii sinu ja kogu takso sinikollase oravapasaga kokku. Praegu ma mõtlen, et miks ma  ei palunud takso peatada ning maha ei astunud. Jahmatusest? Ilmselt küll.  Igatahes oli laupäeval juba tunne- ma tahan Lapimaale tagasi.

Esimesed päevad pärast “puhkust” olin nii väsinud, et magasin kõik tööpäevaõhtud nagu nott. Alles nüüd olen kosunud

Ei, ma ei esitanud kirjalikku kaebust taksofirmasse, kuigi vestlesin oma tuttavaga, kes samas töötab. Ei, ma ei ole saanud  firmalt ametlikku seisukohta sündmusest.  Tegelikult ei tunnistanud mind mõttetuks mitte pelgalt tubli taksojuht- parteisõdur reformierakonnast vaid  see on tõenäoliselt ühiskonna demokraatliku enamuse seisukoht.  Vahet ju palju pole,  kas viha meedikute vastu pritsib ajalehtede veergudelt või sülitab sind täis tubli proletaarlane taksoroolis. Kas see ei tundu olema üks ja sama asi?

Mul on kahju teist- vaesed ületöötanud, läbipõlenud ja kurnatud Eestimaa meedikud, kes te hambad tangis, üritate isamaal oma kaasmaalasi ravida, tegelikult teete seda väga hästi. Meditsiinistatistika näitab ju, et ravikvaliteet on Eestis äärmiselt kõrge, seda on uhke vaadata ka siin koolitustel.  Mis aga peamine- see superhea tulemus maksab  vaid kolmandiku EU keskmisest.  Meedikute ületöötamise, depressioonid, läbipõlemise, enneaegse surma ja invaliidistumise jätame selle võrrandi juures meelde.