Külas kodumaal

Blogisse on tulnud pikk paus. Miks, ometigi? No muidugi. kuu aega sai töötatud ja oli aeg kodus nädal külas käia.  Elamused teel olid omaette huvitavad ning vahvad jagamiseks.  Siiani piirdusid minu  avastusretked  mõne kilomeetri raadiusega ning kuna me jõudsime Muoniosse kohale öösel, jäi tundra  vaikne ilu suures osas avastamata. Nüüd aga sõitsin lõuna poole kella 17 ajal ja valget aega oli veel küllaga. Eks siis  jagus aega bussiaknast  mobiiliga ka pilte klõpsida.  Muonio on ümbritsetud kõikvõimalike  suusakeskuste ja puhkealadega k.a rahvuspark. Muuseas, siin on Euroopa puhtaim loodus, mida on tegelikult tunda juba õhust, aga ka lumi püsib nädalaid puhta ja valgena, ei mingit saastet.  Teekond Muoniost Rovaniemi on pikk- 280 km ja aega läheb üle kolme tunni.  Esimesed  kilomeetrid laius  bussi akende taga tundra oma kevadises vaikuses.

Tundra talvises ilus

Tundra talvises ilus

Madalad männid, vaevakased ja erilised ellujäämismeistrid- Artika küünalkuused, kes mind ilmselt siia kutsusidki 🙂 . Räägitakse, et nad on võimelised murdumata kandma  mitu korda suuremat raskust kui nende kaal. Praegu on kevad ja  puukesed oma talveraskusest vabanenud, kuid  erilised on nad sellegipoolest

Artika küünalkuused kevadootuses.

Artika küünalkuused kevadootuses.

Lauge ei ole tundra kohe üldse mitte. Kohe on selge, miks seda kanti suusatajate Mekaks hüütakse- võrratud  mäed. Siberis hüütakse selliseid sopkadeks. Ideaalsed suusatajatele- nii algajatele kui professionaalidele.  Tõeline talisportlaste paradiis – kõik laskumisrajad on loomulikult valgustatud ja tõstukitega, jalamil jõulumuinasjuttu meenutavad puust majakesed. Sarnanevad ülipopulaarsete Euroopa suurte suusakeskustega, ainult hubasemad.

Sopkad eemalt

Bussi vooris karjakaupa jaapanlasi, kes olid tulnud suusapuhkuselt ning suundusid nüüd Rovaniemi kaudu ilmselt kodumaale.

Kittilä

Kittilä

Üllatav siiski, buss ei olnud tuubil täis, kõigile jatkus kohti, jäi ülegi, aga pileti hind on muidugi soolane. Eesti arsti palgaga Soomes ühiskondliku transpordiga suurt ei liikle. Sõit Muoniost Rovaniemile maksis  pea 50 eurot. Hind, mis nii mõnegi meie bussifirma juhile oleks märjaks unistuseks.

Suusakeskus

Suusakeskus

3,5 tunni pärast saabusime jõuluvana pealinna- Rovaniemi. Taas oli appi tulnud minu tugiisikust hea haldjas, kes tegelikult elas mõni kilomeeter linnast ning  pakkus mulle öömaja. Tegelikult läks küll õhtul öörong Helsinki, kuid see tähendab 14 tundi loksumist ja on üüratumalt kallis- oluliselt kallim kui lennuk.  Üldse on lennuühendusega lood enam kui müstilised.  Ühe suuna pilet võtab vee silmast välja ka keskmisel ärimehel, aga edasi tagasi pilt on parematel päevadel  rohkem kui 50% odavam ühe otsa piletist.  Kui  Rovaniemilt Helisinki oleks lennupilet maksnud 340 eur, siis edasi tagasi maksid piletid 180 eur kokku. Kes aru saada soovib, see saagu aru. Muuseas, esineb päevi, kus sama marsuut maksab vaid 50 eur. Siin aga konks- lennuk väljub hommikul kell 5.40 ja peaks Helsingis olema kell 7.  Mitte mingi valemiga Muoniost hommikul kohale ei saa ja lennujaam on Lapimaa pealinnas nii pisike, et suletakse ööseks.  Tagasitulek läheb aga nagu lepse reega, kõik sobib – enamvähem,  Olen ma teile ütelnud, et põhjamaa inimesed on kõige lahkemad ja inimlikumad inimesed? Miljon korda. Seega, ööbisin  psühhiaatrist kolleegi  kodus ümbritsetuna kolmest pailembelisest ja nurruvast kiisust. Kiisude seltskonnast olin kuu aega väga puudust tundnud.

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

kelll 4.30 Rovaniemi lennujaam

Nagu  näete, koidab juba kell pool viis. Kaugel see polaarpäev siis on, ega midagi pole imestada. Jahmatada oli aga küll kui järjekorras inimsumma nägin. Check in venis ja venis. Kell liikus koletuma kiirusega edasi ja saba ei vähenenud.  Kui jäi pool tundi lennuki väljumiseni, lahkusid kõik töötajad  veerandtunniks ning närvilistele ootajatele selgitati, et lennujaama töötajatele on ettenähtud kohvipaus.  Nõutu näoga rahvusvaheline seltskond tammus jalalt  jalale ning  täies suusavarustuses piiga küsis oma saatjalt: Ega meid ometigi lennukist maha ei jäeta?  Kaaslane rahustas, et ega lähima viie tunni jooksul järgmist lennukit ei  välju ning seega kedagi maha ei jäeta.  OK, lennuk hilines  veidi rohkem kui tunni. Kõik kohalikud olid rahu  ise ja piloot selgitas, et lennuk hilineb põhjusel, et rahvast ning eriti pagasit oli nii palju, et ei jõutud kontrollida.  Pool lennukit oli jaapanlasi täis ja nende näod venisid ikka kole pikaks, sest Tokio lennuk oli neil broneeritud. Ega Londoni, Amsterdami ja Kairosse sõitjad samuti eriti õnnelikud ei olnud.  Tõele au andes lükkas  piloot V  käigu sisse ja 1 tund 10 min asemel sõitis Helisinki tunniga- nii et ületas kiirust, vist 🙂 . Tokio lend peeti kümneks minutiks kinni ja tundus et kõik, kes lendama edasi pidid, need ka  lendasid. Mina nägin sadamas eemalduva varasema laeva ahtrit. Noh, kah asi. Laevu väljub Tallinna palju tihedamalt kui tramme puhkepäeval Kadriorgu.

Need, kes eeldavad, et ma reelingu ääres pingsalt ootasin Eestimaa rannikut või Tallinna torne, peavad küll pettuma. Magasin mõnusalt baari diivanil nagu Kalevipojale või Lindatütrele kohane. Ärkasin alles siis kui teatati, et oleme kohal.

Loomulikult olin õnnelik oma peret kallistades. Meil on pööraselt vedanud, et hoiame kokku ja raskused on meid pigem liitnud ning pannud üksteist hindama.  Osa koolitusi olid samuti vahvad. Inimesed soovisid õppida ja mina soovisin õpetada. Nagu ikka meenutas teatav osa koolitusi mitte õppimist ja õpetamist vaid pigem eeslikarja vedamist kõrvupidi Everesti otsa ja sinna ei ole teha  midagi, sest aitamine, abistamine, kaasatundmine ja hoolimine on suure hulga meie ühiskonna kasvatusproduktide meelest sama nõmedad kui peegli ees omaenese naba imetlemine.

Suur hulk tööd sai tehtud, laste projekt lõpetatud, kolm kiisut autoga Eestimaa südamesse  uutesse kodudesse veetud, sõpru külastatud, nina õitsevatesse lumi- ja märtsikellukestesse pistetud.  Kallistasime üksteist kõvasti, kõvasti. Harisin Kohevikku nii, et sain sänikaela lõpuks  kodukassi moodi käituma ja kiitsin ohjeldamatult nii meest kui tütart Koheviku kasvatustöösse panustamise eest.

Ja ometigi hakkas päev päeva järel üha enam häirima väsinud ja kurjade nägude nägemine.  See, mida ma veel mõni kuu tagasi pidasin üsna tavaliseks või vähemalt ei lõiganud nii valusalt hinge.  Kasulik oli mitte üldse ajalehtede veebilehti lehitseda.  Parajasti oli käimas nõiajaht kiirabi(arsti??) vastu, kusjuures raske ei olnud tuletada, et oli see meedik kes ta oli, arsti too õnnetu ajalehtedes kaeblev proua polnud näinud, kes brigaadi käitumisega rahule ei jäänud. Ajakirjanikule ei läinud tõde mitte üks raas korda. Ikka pika puuga- Postimees, Õhtuleht, Delfi- copy paste, copy paste.  Taevas, milline vihkamine neist kommentaaridest hoovas. Keegi oli isegi minu tagasihoidliku isiku mängu toonud ja järeldas, et kõik me oleme kaabakad- rahaahned, õelad, hoolimatud jne, jne.

Päev päeva järel kogunes negatiivseid elamusi nagu tilgub kevadiselt katuselt veetilku. Järsku, see oli neljapäeval. Kolasime abikaasaga poes ja ostsime mulle kaasa toitu, mis on kerged ning saab lennukiga kaasa võtta- pakisupid, kiirpudrud, näkileivad jne.  Tõstsin järjekordse pakisupi  kärusse ja pilk langes  inimestele.  Kui väsinud, vaevatud, tülpinud näod-noored naised lastega, keskealised, vanad. Tüdinud, närvilised, paljud haarasid allahinnatud toiduaineid lükates kaaslast küünarnukiga.  Miks ma varem pole sellele tähelepanu pööranud?  Olen ise olnud samasugune?  Poeskäik jäi lühikeseks, tahtsin sealt minema.

Aga meie ühiskond ( läbi ühe eriti märkimisväärse subjekti) otsustas mulle enne lahkumist tõelise maksahaagi laksatada. See oli reedel. Ees oli raske koolitus, kus tuli õpetada neid noori, kes pidid esmaabi kuulama, sest programm kohustas, aga õppida soovis neist ehk 15 %.  Lasnamäel ma eriti liigelda ei oska ning nii tundus taksosõit mõistliku valikuna. Ok, helistasin ja takso tuli.  See, mis järgnes, tundus rännakuna muinasjutumaal. Taksojuht, mees hilistes kolmekümnedates, saades teada et ma töötan välismaal, otsustas mulle kaela kallata kogu oma ajukapatsiteedi, mis talle pärast erakonda astumist peakontori seifi panditud ajukesest järel oli.  5-6 minutit kõvahäälset sajatamist, kuidas Soome majandus on kohe pankrotis ja kuidas me varsti niitsudes tagasi roomame ja armuleiba palume. Ilmselt tundus talle, et vähe sai, sest edasi järgnes tsitaat tsitaadi järele sotsministeeriumi ninakeste sõnavõttudest valitud palakesed. Kiirabiarstid on täielikult mõttetud inimesed ja neid pole kunagi tarvis olnud, õed on absoluutselt piisavad. Mina oma kolmekümneaastase  arstistaažiga kiirabis võiksin ennast kohe põlema panna-mõttetu mutukas. Ei midagi kasulikku, arutu hulk hapnikku on saanud nende aastate jooksul süsihappegaasiks sünteesitud elutegevuse käigus ja ei midagi kasulikku.  Täiesti groteskne lugu, tubli taksojuht sülitab su peale kogu sõidu aeg kesklinnast Lasnamäele, määrides nii sinu ja kogu takso sinikollase oravapasaga kokku. Praegu ma mõtlen, et miks ma  ei palunud takso peatada ning maha ei astunud. Jahmatusest? Ilmselt küll.  Igatahes oli laupäeval juba tunne- ma tahan Lapimaale tagasi.

Esimesed päevad pärast “puhkust” olin nii väsinud, et magasin kõik tööpäevaõhtud nagu nott. Alles nüüd olen kosunud

Ei, ma ei esitanud kirjalikku kaebust taksofirmasse, kuigi vestlesin oma tuttavaga, kes samas töötab. Ei, ma ei ole saanud  firmalt ametlikku seisukohta sündmusest.  Tegelikult ei tunnistanud mind mõttetuks mitte pelgalt tubli taksojuht- parteisõdur reformierakonnast vaid  see on tõenäoliselt ühiskonna demokraatliku enamuse seisukoht.  Vahet ju palju pole,  kas viha meedikute vastu pritsib ajalehtede veergudelt või sülitab sind täis tubli proletaarlane taksoroolis. Kas see ei tundu olema üks ja sama asi?

Mul on kahju teist- vaesed ületöötanud, läbipõlenud ja kurnatud Eestimaa meedikud, kes te hambad tangis, üritate isamaal oma kaasmaalasi ravida, tegelikult teete seda väga hästi. Meditsiinistatistika näitab ju, et ravikvaliteet on Eestis äärmiselt kõrge, seda on uhke vaadata ka siin koolitustel.  Mis aga peamine- see superhea tulemus maksab  vaid kolmandiku EU keskmisest.  Meedikute ületöötamise, depressioonid, läbipõlemise, enneaegse surma ja invaliidistumise jätame selle võrrandi juures meelde.

5 thoughts on “Külas kodumaal

  1. Oi, kui hirmus! Ei saa mitte kaasa tundmata jätta. Ei vedanud ka taksojuhiga. Ma siiralt loodan, et see taksojuht siiski esindab oma käitumisega seda viimast äärmust. Aitäh vahva blogi eest, loen suure huviga, mismoodi teispool lahte asjad tunduvad. Ma tugevalt usun, et õppida saab justnimelt eeskujudest. Mulle tundub, et halva praktika teadmine ei näita mitte kuidagi ette lahendusteed. Nii võimegi sappi pritsima jääda. Ja häda-häda-häda koos abitusega….

  2. Oi, kui hirmus! Ei saa mitte kaasa tundmata jätta. Ei vedanud ka taksojuhiga. Ma siiralt loodan, et see taksojuht siiski esindab oma käitumisega seda viimast äärmust. Aitäh vahva blogi eest, loen suure huviga, mismoodi teispool lahte asjad tunduvad. Ma tugevalt usun, et õppida saab justnimelt eeskujudest. Mulle tundub, et halva praktika teadmine ei näita mitte kuidagi ette lahendusteed. Nii võimegi sappi pritsima jääda. Ja häda-häda-häda koos abitusega….
    Mina loen Teie postitusi, kuna nii minus on lootus ja saan osa vahetust kogemusest. Saan osa ja õpin heast kogemusest. Pole saladus, et Põhjamaadelt on palju õppida, ja on neidki detaile, mis meil on paremini. Ka sellest saab õppida, mida kindlasti alles hoida. 😉
    Ma loodan väga, et ma suudan Teid innustada kirjutamist jätkama. Mina küll ootan huviga muljeid. 😉

  3. Kas saab pahandada või solvuda kaastundeta ja rumala inimese peale, kes räägib või kommenteerib midagi, millest tal tegelikult aimugi ei ole? Kahju on inimestest…oleme ju alati pidanud Eestit arenenud ja väljavalitud maaks, uhkus aga ajab upakile.

  4. Palkadega ongi kahjuks nii, et ühelgi alal ei ole need võrreldavad EL-i keskmisega.
    Naerata ja sullegi naeratatakse! Ise olen üritanud selle põhimõtte järgi elada.
    Jõudu sulle!
    Loodetavasti tuled varsti tagasi oma uusi kogemusi Eestis rakendama!

  5. Jõudu, armas inimene! Jõudu ja tervist! Eesti on kriisis ja tundub, et põhi pole veel sugugi käes. Õnneks pole kõik inimlikkuse idud vabaturu majanduse mahitamise tuhinas siiski lõpuni hävinud.. Lugesin hiljuti Valdur Mikita Ligvistilist metsa ja soovitan teistelegi – teeb tuju heaks. Peame ikka vastu!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s