Suure nädala alguses.

Täna on Pamipuudepüha, mis Muonios tähendab sulisevat lumevett, tihaste ohjeldamatut siutsumist ning kumisevaid kirikukelli. Eile õnnestus mul esimest korda näha Lapimaa maapinda. (???) Tegelikult ka, siiani laius kõikjal vaid meetrikõrgune lumevaip. Praegu ei ole käimiskepid mitte sportimise atribuudid vaid elemantaarne abi kõrvalteedel jalgadele jäämiseks- klaassile jääpind, mis kaetud veekihiga. Nii, uisutasin siis maantee poole kui järsku pöördus pilk tee kõrvale. Muuseas, kaunis ohtlik eksperiment kui tahad kuivade riietega tagasi jõuda. Igatahes tundus, et midagi teeäärses metsas on muutunud. Vaatasin ja oligi. Männitüvede ümber oli paljas maa- rohelised pohlavarred, sammal ja pisikesed mustikapõõsad-  kõik  nagu stardijoonel sprinterid jooksufinaali eel.  Tundras on taimedel kiire- õitsemine, viljakandmine, aega on väga vähe. Kui lumekate on natukenegi vähenenud algab võidujooks elamise ja viljakandmise nimel, sest septembri lõpus, oktoobri alguses lõpetab külm ja lumi selle ülistuslaulu elule ning tundra muutub taas jääkuninganna elupaigaks, kõrgeks katedraaliks- veiklevate virmliste all  tardunud  maa ja hangunud veed.

Roherohelised pohlavarred tegid mind järsku väga õnnelikuks, et pidin läbi lume kahlama nende juurde ja paitama otstest väljapungitavad vaevumärgatavaid õiepungi. Päike paistis ja mina hõiskasin, kui ilus see kõik on.

Siis meenus alles värskelt Delfis loetud kirjatükid, kui halb ja raske on välismaal leiba teenivate inimesete saatus- topeltpered, katkised elud, alkoholism, üksindus jne, jne.  Probleem on ju olemas ja tõlgendus sõltub  iga autori isiklikust elukogemusest.

Sotsiaalmeedia on võrratu koht, ei mingit muret, et su teksti nuditakse või muudetakse  kellelegi meelepärasemaks, kirjuta nii nagu tunned.  Nii hakkas mindki huvitama, kas need katkised elud on ikka põhjustatud töötamisest välismaal.

Tee- kuhu?

Mulle tundub, et need sotsiaalsed probleemid ei tulene mitte töötamisest välismaal vaid pigem probleemidest inimese sees.  Inimesed on küll sotsiaalsed olendid, aga kas ikka vaid karjaolendid?  Tundub, et aastate vältel on kartnud meie inimesed  kõige enam üksindust, sest selle vältimiseks on võetud ette märkimisväärseid jõupingutusi. Nutiseadmed, internet- hommikul klapid kõrva ja õhtul viimasena välja. Suhtlemine hästi paljudega ja võimalikult pinnapealselt. Reklaamikampaaniatega müüakse meile mitte vaid autosid, šampooni, seepi ja soola vaid maailmavaadet, tõekspidamisi, väärtusi ja nii et ohver ise ei aimagi – imagoloogiline reklaam, nimeks.

Kogu selle kära sees ei hooma me, et ei oska enam olla iseendaga. Paljud  kardavad paaniliselt üksindust. Vahet pole, on see kodu- või välismaal. Ainult mitte jääda üksi, sest siis tulevad küsimused, mis on ebamugavad ja hirmutavad. Tundub, et kõige koledam vaenlane, keda me kardame, on meie ise. Hästi palju inimesi enda ümber, kasvõi virtuaalselt.  Juba lapsed õpivad iseennast kartma. Probleemid peres, sõpradega, koolis- milleks otsida lahendust kui pakutakse uut identiteeti. Lülita sisse vaid arvutimäng ja ela teist, paremat elu, probleemide korral on ju olemas  klahv-quit  ja alustame uuest.  Suureks kasvades  otsib rahulolematus iseendaga väljundeid tigedas ühiskonnas,  kurjades kommentaarides ja katkistes peresuhetes. Milleks proovida pereelu parandada kui on olemas quit  ja siis restart klahv.

Kas ma oskan olla iseendaga?

Siis satub inimene võõrasse riiki- suhted nõrgenevad ja üha enam tekib suur vaikus- oled üksi ka inimeste seas.  Kiiresti hakkavad tekkima küsimused, millele me vastata ei taha. Miks me elame? Mis on kõige selle rabelemise eesmärk? Kes ma üldse olen?  Neid küsimusi me kardame  paaniliselt. Kiiresti uusi suhteid, pinnapealseid, aga palju inimesi enda ümber. Palju müra, rohkem kalleid asju. Ainult mitte olla üksi ja kuulata seda vaikset häält enda sees. Paljud püüavad vaigistada valu alkoholiga, tablettidega, millega iganes. Kui sa ei oska olla iseendaga, hakkab looduses viibimine samuti kraapima ja karjuma sulle eksistentsiaalseid küsimusi, mida enamik meist kuulata ei soovi. Aga paljud meist oskavad olla looduses, olla rahujalal iseendaga?

Minu elus on olnud kaks suurepärast perioodi, kus oli palju aega olla iseendaga, esimene teismeliseeas, teine noore arstina. Esimene periood, imeline suvi, tähendas 5 kilomeetrilisi kiirmatku läbi suvise põhjaranniku- hommikul kell 6 üks retk, õhtul kell 19 teine.  Jooks piki mereranda ja siis läbi sarapuude allee kõrgel pangapealsel.  Juunist kuni augusti lõpuni. Suve alguses palistasid teekonda anemoonide hordid ja augustis tuli  pükissäärte ümber pakkida kilekotid, sest rohi oli ohtrast kastest läbimärg. Juunikuus valgustasid teekonda jaaniusside laternad ning augustis aitas pimedas teel püsida taskulambivalgus. Üldse polnud tähtis, et päevotsa sai töötatud laagri köögis, olulised, minu elu kõige olulisemad,  olid teekonnad läbi ritsikatelaulu, kusjuures sihtkoht pole tagantjärgi hinnates enam üldse oluline.

Rahu iseendaga

Ma õppisin tollajal  rahu sõlmima iseendaga. Kõik hilisemad saavutused ja ponnistused on vaid tähetolm selle suvise rännaku valguses.  Ilmselt on praegune olemine Lapimaal vaid pikk tee tagasi oma langemise koha poole- tolle suve poole.  Reede pärastlõunast kuni esmaspäeva hommikuni  olen olnud tõepoolest täitsa omaette, aga see ei ole raske ega masendav. Vastupidi. sulisevad kevadveed, kahanevad lumevallid je elule hümni laulvad pohlavarred kõnelevad ja julgustavad imelisel teekonnal – tagasiteel enda juurde.

Kaunist töönädalat!

Olgu meil siis algaval nädalal tahtmist ja jõudu lülitada välja mobiiltelefon,” unustada” koju läpakas, kiskuda kõrvadest  klapid, jätta ajalehed ostmata ja minna täitsa üksi loodusesse. Vaadata  punetavat päikest horisondil või sinililleõie taevakillukest mulluaastaste lehtede sees ja mitte karta vaikseid küsimusi, mis tekivad. Proovida esimest korda neid mitte eemale peletada vaid  kasvõi natukene lükata poikvele see uks, mis viib meie enda sisse.

Ilusat nädalat kõigile kaasmaalastele kodu- ja välismaal!