Päevad kui muinasjutt

Ülestõusmispühad olid mul nn valvetega kaetud, aga mis on Soomes  valvamine  Eesti ühiskonnas karastatud meedikule? Suisa lust ja trall, sest  nn kontimurdev valve kestis vaid kella 16.00-ni. Edasi?  Pikk, pikk vaba aeg kolamiseks, sest abikaasa ka ju külas. Ma ei ole selle pooleteise kuu jooksul nii palju näinud kui nende  meelierutavate päevade jooksul. Tugiisikud tegid  need päevad  eriti  eksootiliseks ja nii saan teha ühe vapustava pildigalerii sellest imakaunist maast. Olgu see siis meeleolukas olmelugu ja austusavaldus Lapimaale ning nendele  fantastilistele inimestele,  keda mul on õnnestunud kohata.  Suurel Reedel pärast valvet ootas juba Anna Leena oma kaubikuga tervisekeskuse ukse taga ning me asusime uurimisretkele mööda kevadist tundrat.

Suusamäed

Muonio on ümbritsetud rahvuspargist,  noh nagu meie  Lahemaa,  tõeline tundra, vahvad sopkad ning ohjeldamatult võimalusi suusatamiseks, mootorkelguga sõitmiseks ja päevitamiseks. Loomulikult, päev  mägedel kolamist ja näonahk on nii päevitanud, et vaat et võtab villid nahale.  Lumi sulas, aga seda on veel maa ja ilm, et nautida kõiki talverõõme, mis,  muuseas, on  soomlaste Pääsiäise  ajal üks lemmiktegevusi.  Meie ei suusatanud vaid nautisime loodust ja avanevat vaatepilti.

Vaade Pallastunturile

Meid viidi ka restorani, kus pakuti kohalikku delikatessi, mille proovimisest ma oli siiani loobunud roa  hinna tõttu- porokäristys. Ei saanudki lõpuni aru, kuidas seda liha säilitatakse ja töödeldakse, aga koos kartulipudruga, mille nimi soome keeles on perunamuosi 🙂 , viis keele alla.  Edasi tuli külaskäik seeniormeedikute juurde kohvile. Mees oli juba pensioneerunud günekoloog, kes vaatamatas väljateenitud puhkusele  tegi ikka aegajalt kõige raskemaid operatsioone Oulu Ülikoolihaiglas ja proua oli ametis kui psühhiaatriakeskuse juhtivõde.  Nad olid ostnud endale   ühe pisemat ( muidugi mitte meie  mõistes) sorti mäe ja ühe järve ning  talu paiknes mäe otsas, kust avanes  vaade nii järvele kui  metsale.

Vaade maja terassilt

Lapimaal ei näinud ma kuskil kivist või kipsist maju- kõik  ikka puumajad. Ka meie võõrustajatel oli ümarpalgist pooleteistkordne maja, mis tegelikult oli osaliselt kaljus sees. Igas suunas olid terassid, osa lahtisi, osa kinniseid.  Küttepuid teeb austatud kirurg ikka ainult ise ja oma metsast. Ise võtab maha kuivanud puud, saeb ja veab mootorkelguga  kuuri. Ümbruskonnas pole  5-6 km  ulatuses ühtegi teist elamut- on vaikus ja hommikune linnulaul.  Kuna Soomes kehtib looduses  “iga mehe õigus”  ja seda tegelikult ning mitte vaid paberil, siis oli perekond väga uhke, et suusatajad  sõitsid üle nende mäe  kevadpühadel  lausa hordide kaupa.  Kujutage ette, keegi ei püstitagi turvatarasid ja keelumärke, ei haara püssi seinalt, ei röögi suusatajatele karmilt: ERAVALDUS!  Kuhu te, kaabakad, trügite!

Kas ei tundu sümpaatne, et need inimesed, kes on  30-35 aastat  ausalt ning kohusetundlikult teeninud inimesi,  võivad elada inimväärsetes tingimustes? Olematu stress ning ebakindluse  puudumine hoiab tervise korras ning annab võimaluse ikka edasi töötada ja rõõmuga töötada! Ma ei arva, et kodumaal töötavad meedikud sooviksid  osta isikliku mäe või saare, aga õigust elada nii, et pärast  palgapäeva ja üüri maksmist jääks pangaarvele natuke rohkem kui 200€ võiks ju ikka soovida. Või kuidas?

Jäänud on vaid mõned kased

Vaiksel Laupäeval algas pärast valvet seklus, mis meenutas  minekut muinasjutumaale. Aega oli palju ja soov  ümbruskonda uurida suur.  Seega sõitsime esmakordselt üle Muonio jõe- Rootsimaale.  Nii on!  Muonio jõgi lahutab kaht riiki ja huvi avastada  teist maad oli suur.  200 m  üle silla ja tere tulemast.  See piirkond on nii inimtühi kui olla saab. aga loodus on võimas!  Mida põhja poole, seda enam  kadusid okaspuud- alguses kuused, siis männid ja lõpuks ka vaevakased. Jäi vaid valge lumeväli, mis tegelikult suvel on lõputu pohla-, mustika-, jõhvika-, muraka- ja puravikuväli.  Momendil oli aga suurepärane mootorkelgupolügoon.

Sügisel on kogu maapind punane- ruske,  kõige ilusam aeg Lapimaal.

Saja kilomeetri pärast tuli uus sild ning tagasi Soomemaale. Ja siis köitis meie tähelepanu  viit- Kilpisjärvi 107 km. Viimane punkt enne kolme riigi kohtumispaika, Soome viimane punkt. Lähme!  Ma ei teadnud, milline müstiline teekond see on.  Peagi algasid mäed. Hiljem kodus järelevaadates selgus, et tegemist on Skandinaavia mäestikuga, aga esialgu ei teadnud me sellest midagi. Ja järjest kõrgemale, ikka kõrgemale.

Eelmäestik

Ühel hetkel ilutses tee ääres  silt- Soome maanteede kõrgeim punkt 665 m ja see oli mägede jalamil.  Kiirustasime, sest kartsime, et jõuame Kilpisjärvile  hämarikus, mure, mis hiljem osutus täiesti liigseks.  Unustasime lihtsa tõsiasja nagu polaarpäeva lähenemine.  Viimased mäekurud ja … Kilpisjärvi.  Päike paistis läbi uduloori, mis osutusid lähemal vaatlusel madalateks pilvedeks ning  lumesadu.  Tunne oli nagu oleks tegemist teise planeediga, isegi talvise Muonio elu ei valmistanud ette selliseks vaatepildiks.

Teeäärne lumevall, kõrgus üle 3 meetri.

Päeval, kus 200 km lõunapool paiknevas Muonios  sulas lumi lausa silmnähtavalt, oli lumekatte paksus Kilpisjärvil veel (ainult!!!) 1,8 m.  Ainult lumi ja pöörane hulk norrakaid- piir on vaid 4 km kaugusel.

Vaikielu lumises Kilpisjärvis

Nüüd ma tean ka miks see nii on.  50 km põhjapool on juba  meri ning niiske ja soe Golfi hoovus-seal on loodus pea samas faasis kui Eestimaal. Niiske ja soe õhumass tõuseb  Skandinaavia mäestikult üles, kus valitseb arktiline külmus. Mis saab niiskusest?  Õige, sajab maha lumena ja seetõttu on Kilpisjärvi Euroopa kõige lumerikkam asustatud punkt, kus enamus (!!) lumest sulab Jaanipäevaks.

Laternapost ja lumehunnik

Restoranis pakuti hamburgerit- kohapeal küpsetatud  saiakesed, põdralihakotlet ja ohjeldamatult salatit, kusjuures seda serveeriti taldrikult koos noa ja kahvliga. Kuulda oli vaid norra keelt ja teenindaja õhkas õnnelikult kui ma teda soome keeles kõnetasin.  Ilmselt seetõttu oligi köögist toodud hamburgeril vahel nii suur kotlet, et mina seda nahka pista ei jaksanud.  Tagasi läbi mägede.

Mägedes

Kõik talispordi harrastajatele. 

Päike laskus järjest madalamale ja siis jäi nagu seisma.  Kõik see pakkus võimalust teha mõned  pildid Soome võimsamatest mägedest.

Hämarik

Päikeseloojang

Hüvastijätt

Kell 23 jõudsime Muoniosse ja ikka oli veel väljas hämar. Kell 4.30 hommikul oli aga väljas valge ning päike kõrgel,  looduse kell oli sama kui meil jaaniööl, ainult lumi ei sobinud pilti. Järgmine päev oli meil pidulik  lõuna  minu tugiisiku  kodumajas koos eriti vinge vanaaegse  lapi saunaga ja mootorkelguralli  Muonio jõe jääl. Need olid päevad kui muinasjutt, aga oluliselt suurem ime juhtus mõni päev hiljem.  Täna ma sellest ei räägi, ehk homme.

Lapimaa värav