Kaitseinglite puudutus

Eestimaa on teatavasti üsna usuleige.  Seetõttu tundub, et juba postituse paelkiri paneb nii mõnegi inimese urisema, aga mina olen täiesti kindel, et Lapimaal olin ma hellalt hoitud just tänu kahele kaitseinglile. Ei, loomulikult ei olnud neil tiibu, kuid see, mis toimus oli rohkem kui müstiline.  Kas need kaks naist- Sirppa ja Anna Leena pidid minu eest hoolitsema? Ei pidanud, nad ei allunud isegi samale asutusele.  Nad olid mu kõrval, sest tahtsid ja tundsid et pidid seda tegema.

Sa ei ole kunagi üksi

Kui nad minu ametisoleku teisel päeval kohale sõitsid ning restorani kutsusid, sõlmus side, mis oli kindel kui ilmasammas.  Oli vaja abi  bürokraatia  ürgmetsas, asjaajamisi omavalitsuses, pangas, kolimisabi  ühest korterist teise.  Imelik, tarvitses mul ainult mõtelda, et oleks tore kui Anna Leena osakonnast läbi astuks kui ta mõne tunni pärast juba tuli.  Nad tegid seda ilma  lootmata minult materiaalset hüvitist saada. Tegid, sest tundsid et nii on õige.

Viimasel ajal käis Anna Leena  võrdlemisi sünge näoga ringi ja ühel õhtupoolikul lõhepirukaga maiustades teatas ta, et muretsevad minu pärast. Miks ometigi? Kõik läheb ju hästi, vahel isegi väga hästi.

Võõrsil, aga mitte ometigi võõras

Nimelt oli Sirppa teada saanud, et vaatamata eelnevale keeldumisele olid kaks noort arsti teaduskonna lõpetajat otsustanud tulla tööle oma kodukohta. Seega, keegi osutub liigseks ja pole just raske arvata, kes nimelt.  Nii teatasid  minu heategijad, et ma rohkem lühiaegsele lepingule alla ei kirjutaks. No, muidugi. Õpilase aeg hakkas ümber saama ja  püsilepingu tegemise või mittetegemise aeg oli pea käes.  Sirppa, neist kahest emotsionaalsem, sisistas läbi hammaste soome vandesõna- paska ( see ei käinud minu kohta) ja asus tegevusse.

Kui abi on lähedal

Nädala pärast oli mel kokkusaamine agendiga, kellel käes  pikk leping kuni 31 dets 2014.  Minu heategijad olid ise  määratlenud lepingu tingimused.  Kui ma palganumbrit nägin, siis esialgu tundus, et mu vanad silmad ei näe  hästi ja probleem on komakohaga. Vaatasin uuesti ja ei uskunud oma silmi. Hetkel kui ma allkirja lepingule kirjutasin, meenus mulle, kuidas ma veebruaris  alandlikult palusin Tallinna kõrge ametniku kabinetis, et võiksin koolitusi teha 24/7 rohkem kui 7 ( loe: seitse) korda väiksema palga eest.  Vastus oli loomulikult eitav.

Kaitsvad käed

Nii nagu mu heategijad ennustasid, nii olekski läinud.  Ei, ma ei ole üldse kibestunud kui lapimaa noored tulevad oma kodukohta arstiks.  See on õige ja hea. Ma olen  südamest liigutatud, et kaks vahvat naist tundsid, et nad tahavad üht Eestimaa tohtrit aidata saada õnnelikuks nende kodumaal.  Nii me kallistasime üksteist kõvasti, kõvasti ja praeguseks on see etapp minu elus möödas.

Uue alguse poole

Homme sõidan oma uude tööpaika Imatra linnas, kus vajatakse vene ja  inglise keelt valdavat tohtrit.  Ma ei lähe sinna üksinda vaid võtan kaasa kahe imelise inimese soojad kallistused,  Lapimaa  kauni looduse pildid ning midagi veel, millele ma sõnu ei oska leida.

Õpipoisi aeg on möödas.  Ülehomsest olen täisväärtuslik arst. Päike paistab ja Eestimaal avanesid esimesed toomingaõied.

Ma olen üdini õnnelik!