Aasta paguluses

Aasta tagasi sõitis üks hirmunud inimlaps – teadmatusse. Hinges valu, kibedus, pettumus ja seljas pööraselt raske seljakott, pungil täis madalat enesehinnangut ja hirmu.

Nüüd on aasta möödas, olen Kuusankoskis/Kouvolas olnud juulikuust ning ilmselt jään siis ankrusse pikaks ajaks. Praegu võin kindlat tunnistada, et olen siin omaks võetud ja paljude poolt ka armastatud tohter.  Jah, olen õnnelik. Minu elamine on pisike, just selline, millist olen soovinud- tuba, köök ja duširuum. Ja see kodu on täis armastus- eelkõige mu pere armastust. Lilled aknal, kardinad, pesumasin, aegajalt valutavale seljale leevenduseks Dormeo madrats, sobiv arvutilaud ning mugav töötool. Ükshaaval tõi abikaasa kõik need luksusasjad Eestimaalt kohale. Tütar ühendas ära kiirelt toimiva interneti. Ükskõik, kas ma istun arvuti taga või mõnulen voodis, alati tunnen kuidas mu koduste käed mind kallistavad.

Soome vaikielu

Soome vaikielu

Linnud praegu enam ei laula, on pime, aga mõne tunni pärast hakkab taas valgemaks minema ja siis algab nende võidulaul uuele koidikule.

Homme on taas imeilus päev ja kerge südamega lähen suurele peole- tööle. Jah, tööle minek ongi nagu peole minek. Naudin nagu narkomaan kolleegide tunnustust ja häid sõnu-neid valgusekillukesi, mis pudenevad igal tööpäeval ning muudavad iga päeva nii leebeks ning ihaldusväärseks. Kõik see, mida ma oma kodumaal aastakümneid töötades ei ole kogenud. Loomulikult on siingi igasuguseid inimesi ja keegi ei ole kaitstud, et ühel sandil päeval mõni kivi kaela ei kuku, ma tööalaselt mõtlen, aga positiivne on ikka meeletult ülekaalus.

Minu  vastutusala on praegu kuus maja ehk 24 pisiosakonda, igas keskmiselt 17 patsienti, seega vastutan ca 400 haige eest- üksinda.  Tööpäevad on pikad, kuni 12 tundi, aga rahuldust pakkuvad. Oi, kuidas nüüd kuluvad marjaks ära sotsiaaltöö lisateadmised. Kriisipaikade ning taastusravi osakondade meeskonnas olen suutnud  just seetõttu olla võrdväärne partner, et mõlemad teadmised olemas. Ja  kui ilusasti oskavad inimesed siin tänada.

See oli vahetult enne jõulupühi kui saabus meile vanaproua peamajast, kus tal kopsupõletikku raviti. Nagu ikka paar päeva tilka ja kohe tablettide peale ning meile. 24 tundi hiljem oli proua teadvuseta, raskes hingamispuudulikkuses ning vererõhuga 60/30. Lisaks oli tema põhihaiguste loetelu pea A4 lehekülje pikkune. Tütar istus ema voodi kõrval ja vaatas meid lootusetu ahastusega. Ei, me ei loobunud, veel mitte. Üldjuhul selles osakonnas infusioonravi ei olnud tavaks teha, aga ma selgitasin õdele olukorda, et transporti haige enam ei kannata ning küsisin, kas proovime? Proovime. Jah, ainult keegi peale minu ei oleks olnud suuteline nendesse olematutesse veenidesse kanüüli panema. Õdedel polnud kanüülilubasidki. Õnneks, minult keegi kanüüliluba ei nõua ja nii läkski ravi käima. 48 tunni pärast oli patsient taas teadvusel ning algas paranemine. Õla pani alla kogu maja, ka teised osakonnad, sest mitte kõik õed ei tohi Soomes ravimit veeni teha. Aga ühisel nõul ja jõul me selle memme tagasi tõime. Vahetult enne jõulupühi saatsime me ta siis koju. Enne lahkumist sõitis siis proua oma ratastoolis meie juurde ning tänas. Ta ütles: “Aitäh, et kingite mulle veel ühe suve!”. Pisarad tulid silma, oli aasta kõige pimedam aeg, aga see vanaproua nägi ees lühikest ja kaunist põhjamaa suve, mille olime talle kinkinud. Nüüd on suvi pea käes ja tõepoolest, ta saab oma suve, tõenäoliselt  viimase, aga talle nii olulise.

 

Lootusega

Lootusega

Eakas, paljude haiguste poolt muserdatud inimene sai võimaluse. Oi kui paljude meie kodumaa tervete inimeste, eutanaasia pooldajate käed oleks juba sügelema hakanud. Mõista nii raskelt haigeid on ju  raske, samastuda aga veel miljon korda keerulisem.

Aga vaadake veel tähelepanelikult seda pilti. Üliraske haige, ta ei ole enam võimeline rääkima, ise sööma ega jooma. Vaevalt ta tunneb ära oma lähedased, aga osakonna tantsupeol naeratab ta oma abikaasaga muusika saatel ” tantsides”.

Õnnelik, hoolimata haigusest

Õnnelik, hoolimata haigusest

Või need vanad ja väetid emad, kes tütarde vastu toetades tunnevad taas ja taas, et nad on armastatud, hoitud, kaitstud.  Mulle meeldib see kõik, kohe väga meeldib.

Mõni nädal tagasi ütles mulle osakonna vanemõde lause, millist ei ole  mulle kunagi varem üteldud. ” Sa ei tohi meilt ära minna. Sul on nii hea aura, ükskõik, kas siis õnnestub haige päästa või ka ei õnnestu. Igal juhul on omaksed väga tänulikud ning õnnelikud.”.  Ja ma tean, aga see ei ole mitte hea aura vaid midagi hoopis muud, minu väike saladus, aga esimest korda keegi nägi, tunnetas ja ütles. Oi, kuidas ma uuesti armastan oma elukutset!

Eestimaa ajakirjndust lugedes on enamikel inimestel jäänud kindel arusaam, et  meedikud on absoluutselt ebaprofessionaalsed, hoolimatud, jõhkrad jne, jne, jne.  Ja nüüd teatab Soome kolleeg surmtõsiselt: ” Teie, eestlased, näete oma ametis ikka kordades rohkem vaeva ja pühendute palju rohkem kui meie enda tohtrid.”.

Ei, ei, ma enam ei iroonitse, pigem olen  täitsa nõutu.  Miks?  Praegu on  kõik osakonnad minuga rahul, kallistavad, pakuvad kohvi, hellitavad oma abiga. Mis on nüüd siis teisiti? Miks ma  siis kodumaal ei sobinud? Kohe mitte kuskile? Praegu, võõras keelekeskonnas, olukorras, kus kohutavalt palju tuli lühikese ajaga õppida. Sajad, sajad ravimite uued nimetused, uued ravijuhised, hoopis teise profiiliga haiged. Ometigi, poole aastaga, muutusin siin sobivaks töötajaks.  Nüüd juba ka mentoriks, kuna õpetan sisse teisi tulijaid. Tore, aga kiirabiarste on tulijate sees veelgi. Ja nüüd vaatan nõutult ringi ja küsin: Miks me ometigi kodumaal enam ei sobinud- ei EMO-sse, noori nõustama, kuhu iganes……

Aga ei sobinud ja sellega tuleb leppida. No ega ma nüüd enam õnnetu kah ei ole.

Enne valimisi oli mul au viibida Arstide Liidu poolt korraldatud debatil. Kohtusin seal hulgi oma endisi töökaaslaseid. Üks vahva kolleeg ütles mulle siis surmtõsiselt: “Tead, sind ei tohiks siia lubada, sest oled nagu kahel jalal kõndiv reklaamplakat- TULGE ÄRA ja RUTTU!!! Sa näed vastikult hea välja!”.  Mina aga olin valusalt jahmunud kui vaatasin oma endiste kolleegide nägusid- vaevatud, enneaegselt vananenud, kurnatud, lootusetud.  Eks ma saadan siit Põhjalast oma siirad ja soojad soovitused.

Kui sa ärkad hommikul õnnetundega, et ees ootab tööpäev.

Kui tunned iga ihurakuga, et sinu töö on oluline ning pakub sulle mitte ainult muret vaid ka rahulolu ning rõõmu eneseteostusest, siis tööta reipalt Eestimaa heaks ning inimeste hüvanguks edasi.

Olla või mitte olla??

Olla või mitte olla??

Kas sa  lähed hommikul tööle nagu orjatööle? On su töö rõõmuks või kannatuseks?

Kas suudad veel näha oma ametitegevusel mõtet või on see vaid alanduste või mõnituste jada?

Suudad sa olla õnnelik ja rahulolev?

Kas sa armastad täna oma ametit sama kirglikult kui siis kui lõpetasid ülikooli?

Kui vastad mitmele küsimusele: ei, on aeg läbipõlemisest päästa mis päästa annab. Tule ära!

Oled sa noor või vana. Ära tööta ennast surnuks. Keegi ei täna sind ega tunnusta kui 40 aastaselt infarktiga kokku kukud.  Kedagi ei huvita kui läbipõlenult üritad ikka ja jälle täita oma kohust, sest….. Nii teed varem või hiljem mõne vea ja ole kindel, et ajakirjanikud on valmis sind kiirelt risti lööma ja mitte keegi ei kaitse sind. Tulge ära need, kes te esmatasandi meditsiinis kõige madalama palgaga meditsiini toimimise eest vastutate. Tulge need, kes ise ka enam ei usu, et nad on tegelikult suurepärased spetsialistid ja võivad olla armastatud ning tunnustatud.

Ei. ei, ega siin alguses kerge ei ole. Esimesed kuud valad ohtralt higi ja silmavett, aga iga nädalaga läheb kergemaks. Enam kui kindel, kuue kuu pärast avastad taas, et oled omandanud maailma parima elukutse- meediku ameti.

Tere tulemast!

Tere tulemast!

 

 

 

 

 

 

Advertisements

2 thoughts on “Aasta paguluses

  1. Väga tore lugemine. Olen ise veel väheste kogemustega õde, kes hiljuti lõpetanud kooli Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis. Ja elan nüüd siis soomes. Üsna raske on end siin maksma panna ning mõista milline tervishoiu süsteem siis siin soomes on, väga palju erinevusi (näiteks see loa asi) Eeldatakse õdedelt kohati rohkem kui eestis kuid samas tunnustust on rohkem kui eestis. Olen läbinud keelekoolitused ja ka kokkupuude praktika näol vanuritega tegelemisel, käin veel oma teekonda siin…Seda juttu lugedes tunnen et ka minul oleks lootust justkui toredale kollektiivile ja just sellele tundele et minna tööle kui peole… Paraku hetkel nii veel minul siin soomes läinud ei ole aga varsti varsti… kindlasti saan seda öelda:)
    Parimat a veelkord parimat soovides ja kaunist suve!! 🙂

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s