Esimene nädal.

Nüüd on siis esimene nädal pea lõppemas.  Räägin teilegi oma värsketest elamustest. Möödunud pühapäeval vara hommikul sõitsime  laevaga Soomemaale. Kotte oli parasjagu ja seetõttu tegi mu pere omakasupüüdmatu otsuse sõita autoga  Lapimaale. Teadsin juba ette, et saab olema karm kogemus, aga kui ränk see tegelikult oli, saime varsti teada. 14 tundi pidevat sõitu.  Teed on ju Soomes head, aga ega neid kiirteid pole sugugi palju. Kohe hakkasid silma erinevused, mis räägivad selget keelt ühiskonna prioriteetidest. Liiklustihedus on põhja suunduval maanteel veidi suuremgi kui meie kuulsal Tallinn Tartu maanteel. Ometigi on seal tavaline kaherealine maantee. Kuid, iga 4-5 km järel läheb tee neljarealiseks, et võimaldada ohutut möödasõitu. Ei näinud, et keegi oleks kaherealisel lõigul meist soovinud mööda sõita. Oulust põhjapoole, kus liiklustihedus väiksem, olid möödasõidud kordamööda nii ühel kui teisel sõidusuunal. Ilmselgelt on sellise tee ehitamine odavam kui meie Tallinn Tartu maantee, aga palju ohutum kui kuulus Ussisoo maanteelõik, mis niipeagi ei saa Euroopa rahakoti najal neljarealiseks. Küsimus. Kas sellest rahast, mis praegu on EL rahakotist nurutud neljarealise tee tarbeks, oleks jagunud, et samasugune kolmerealine maantee  ehitada valmis täies ulatuses Tallinna ja Tartu vahel? Teema mõtisklusteks.

Pärast Oulut algas siis tõeline talv. Mida kaugemale põhja, seda suuremaks läksid teede ääres lumehanged. Kartsime, et meil ei õnnestugi öömaja saada, sest enne hommikut minu uus ülemus puhkuselt ei naase. Õnneks olin hea sõbra abiga meile öömaja sehkendanud ja, muuseas, see ei maksnud midagi (?!?). Piinlik oli kristliku öömaja pidajaid keset sügavat ööd maast üles lüüa. Olid aga hirmkenad inimesed ja lausa nõudsid et tuleksime öömajale.

Esimene tööpäev- mulle anti elamine, 150 m tervisekeskusest- kaks tuba, köök ja SAUN.  Loomulikult ei olnud tubades mööblit, aga haiglast lubati anda  voodi, laud ning kaks tooli. Nii mu pere siis seisabki enne tagasisõitu,

Minu pere uue elamise ees

Minu pere uue elamise ees

Ja siis nad läksid. Oi, oi, seda esimest õhtut ning ööd ei soovita oma vaenlaselegi mitte. Kottpime, Koduigatsus. Abitus. Õnneks võtsime kaasa magamiskoti ja põrandal oli palju ruumi. Nii väherdes möödus esimene öö. Lisaks veel mure oma pere pärast, kes väsinult alustas tagasiteed- 1200 km.

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Ja sealt nad lähevad- kodumaale

Esimeste tööpäevade kohta on kõige iseloomustavam fraas- siil udus. Võõras keel, absoluutselt erinev meditsiinisüsteem, arvutiprogrammid ja see kuulus terveysportti, siinse meditsiini A ja O. Veelgi rängem on see, et ei mingit diktofoni, kõik tuleb ise sissekanda ja copy paste nõksu  programm ei tunnista.  Esialgne abitus hakkas aga mõne päeva pärast taanduma ja täna sain juba sissekanded tehtud, kuigi aega läks palju.  Iga päevaga enam hakkab aga tunduma, et olen sattunud mingisse paralleeluniversumi, kus asjad käivad nii teisiti kui üldse saab. Teisel päeval tulid  haiglasse kaks daami ja tutvustasid mulle ennast kui minu tugiisikud.  Mida?? Üks nendest oli vanem daam, ametilt psühhiaater. Täpselt, seda mul just vaja ongi 🙂 . Viidi mind siis siinsesse Tai restorani (!!), kõige põhjapoolsem Tai restoran maailmas.  Kuulasid mu muret, et kole koduigatsus ja elamises puudub internet.  Selgus, et siin saab osta internetipulga, milles kiipkaart 30 päeva neti jagu. Viisid mind poodi ja oligi internet nagu naksti. Meeleolu paranes koheselt. Päevad ja õhtud veetsin haiglas, et tutvuda siinse elukorraldusega ja taas tunne, et olen kuskil teisel planeedil. Need inimesed TAHAVAD tööl käia. Patsiendid, ka need, kes lamavad, on puhtad ning hoolitsetud nagu nukukesed. Ei mingit pissihaisu, mähkmed on värsked, iga päev pestakse haigeid ja alati heatujuliselt. Aga miks ei peaks personal seda tegema? Iga nelja, äärmisel juhul viie patsiendi kohta on hommikulvalves 2 õde ning kaks hooldajat. Õhtul 1 õde ja kaks hooldajat ning öösel 1 õde ja 1 hooldaja. Meenutagem, meie pikaravihaiglates on 30 haige kohta päeval 1 üks õde ja kaks hooldajat. Nii haiglat kui tervisekeskust juhib üks vanemarst ja lisaks veel majandusjuhataja. Ei mingeid privileege, kõnnivad jalgsi, ei ole neil eraldi kabinetti, isegi mitte ametiautot. Kui vaja, sõidavad oma autoga kuhu vaja.  Kolmapäeval ootas siis  järgmine üllatus selles paralleeluniversumis. Koosolek, kuhu tuli antud regiooni sotsiaalosakonna ametnik ja osales arstide esindaja, õdede ja hooldajate esindaja, lisaks koduhoolduse peaspetsialist. Nad arutasid, millist abi patsiendid vajavad. Üks härrasmees oli tulemas keskhaiglast koju ja kuna ta liikumisfunktsioon oli tõsiselt häiritud arutati, kuidas saaks enne patsiendi kojutulekut ehitada  lävepakkudele rambid, trepi rulaatorisõbralikuks jne, jne. Mina kuulasin ja tunne oli, et kui võtaks õige raadiosaatja ja hõikaks: Halooo, Maa! Meeskond, jah just nimelt meeskond, ei mingeid klassivahesid, arutasid inimeste aitamist kasutades rääkides inimeste nimesid.  Täitsa lõpp, neil patsientidel on nimed ja mitte triipkood käe ümber ehk asi nr 1. Patsiendid on siin tõepoolest subjektid ja mitte objektid. Muuseas,  kõrvalseisja ei oleks suutnud eristada pealevaatamisega, kes neist laua ääres istuvatest inimestest on arst, kes õde, kes hooldaja. Uskumatu, nad olidki meeskond.

Aga suurem  šokk ootas mind tegelikult alles kolmapäeva pärastlõunal. Olin juhuslikult poetanud, et mul on pärast silmaoperatsioone nägemine veidi kehvem ja ma poetasin selle mokaotsast ühele õele oma aegluse vabandamiseks.  Järgmisel hommikul maandus  meie valvepunkti IT spetsialist, kes seadis spets minu jaoks kirja suuremaks. Täna e reedel oli juba mures juhataja, kes pakkus kõikvõimalikku abi. Mida??  Nojah, täna kutsuti juhataja juurde ja ma juba võtsin kodumaal omandatud krambi sisse, et nüüd läheb andmiseks. See, mis toimus ei mahtunud minu argimõistusesse. Anne Mari- minu tugiisik ja lisaks ametiühingu esindaja 🙂 oli ka seal ning siis nad esitasid küsimusi, mis  viis mind taas arusaamisele, et olen kuskil teisel planeedil.

Kas mul on uues elamises hea? Vajan ehk midagi, nad tahaksid aidata? Kas ma saan oma perega suhelda? Kas mul on midagi eesti keeles lugeda? Kas ma nüüd näen arvutiekraani? Vajaksin ehk veel abi? Nad teavad, et ma käin õhtuti haiglas õppimas, ärgu ma  liialt pingutagu (??!!), sest kõige õppimiseks  on piisavalt  (??!!) aega. Kas mul on hobisid ning kas oleksin huvitatud vabatahtlikutöö tegemisest natuke, sest liialt meditsiinile pühendumine väsitab  ning kurnab?

Auuu, meedikud Eestimaal!  See ei ole hallutsinatsioon, selline töökultuur ning suhted eksisteerivad teises universumis nimega Soome. Ei ole see mitte teater, nad ongi sellised.

Nüüd meenub mulle, kuidas Eestimaal tulevad tööle enamik meedikuid ( aga mitte ainult meedikuid) ja sada meetrit enne töökohta tekib tunne, et ma enam ei taha- seda stressi, võimumänge, tigedust, kastivahesid, ülemuste ülbust. Ma mäletan, kuidas  eriliseks vitamiiniks, mis pidi meie töötahet tõstma, oli ülemuste iga koosolekul kinnitad motivaator: kui ei meeldi nii töötada, siis, järjekord on ukse taga. Ma mäletan, kuidas kiirabi ühendati PERH alla ning kõrged ülmused kutsusid orjad koosolekule ning teatasid meile, et nad pakuvad nüüd kiirabile KATUST!!! Ma olen näinud, kuidas tubli õde pärast hommikust valvevahetust lamab näoli laual ja nutab. Ja see ei ole meditsiini probleem.

Midagi on läinud Eestimaal väga valesti. See kala mädaneb  peast ja nüüd annab oma haisvaid siirdeid igale poole- lihtsate inimeste eludesse, haridusse, meditsiini, sotsiaalvaldkonda, korrakaitsesse, isegi teadusesse. Õnnetud inimesed ei tee head tööd, ei loo  heaolu. Õnnetud inimesed on kurjad, hoolimatud, ükskõiksed.

Me investeerime uhketesse betoonmürakatesse, ülikallistese masinatesse, aparaatidesse, neljarealistesse kiirteedesse, miljardeid maksvasse raudteedsse.  Kakskümmend ja rohkem aastat ei ole me investeerinud kõige olulisemasse- inimestesse ja nende heaolusse.

Homme lähen läbi suure tuisu haiglasse, sest ma tahan minna, et anda rohkem, õppida rohkem, saada kiiresti selgeks kõik siinse meditsiini eripärad.  Ma tahan minna. Tahan minna laupäeval tööle, et anda endast rohkem. Kui ülemus muretses täna, kas ma jõuan kuu lõpus kodumaal käia ning kuidas ma ikka bussi ja rongi peale jõuan, siis mina tahan töötada paremini, kiiremini, asjatundlikumalt. Ka pärast seda kui vanemõde naeratas ja ütles, et ta saab küll aru, et ma olen tegelikult hea arst.

Aga, esimesena tervitas mind Muonio haigla vestibüülis see palakat:

Tervitus Muonio haiglas

Ja ongi kõik.

Reede õhtu, veebruarikuu viimane päev. Aina uued ja uued asjad kuhjuvad kotikestesse.  Nimekiri, mida  võtta kaasa ja mida mitte, on laual.  Kogu mu elu pudeneb laiali nagu kaardimajake. Ülehomme sõidame kõige varajasema laevaga Helisinki ja sealt algab pea tuhandekilomeetriline teekond kaugele põhja. Esmaspäev on minu esimene tööpäev võõral maal Muonio haiglas.

Tunnistan, hirm on.  Hirm selle ees, kas ma saan hakkama, hirm läbikukkumise ees. Üle selle on aga jõhker valu.  Nurkavisatud mutrike ei peaks ju valu tundma, vähemalt nende arvates, kes meie riigi rahanduse hiilgavas korras hoiavad. Kahjuks  on meie aristokraatia poolt  minemavisatud mutrikestel ikkagi valus. Eile käis mul külas praegu Soomes lasteaias töötav inimene. Pean tunnistama, et ta nägi välja vastikult õnnelik ja rahulolev.  Patsutas kergelt õlale ja ütles: ” Paari kuu pärast oled sa ise ka õnnelik ning rahul!”.  Võimalik, aga hetkel on ebakindlus ning hirm.

Kes küll kiirabiarstide koondamisest võitis? Riik? Ma kuidagi kahtlen selles. Minu palgalt laekunud maksu eest oleks saanud kaks eakat pensioni, oleks veidi ülegi jäänud.  Abikaasa arutles, et kui politseinikelt eripension ka veel ära plaanitakse  võtta, siis tema seda paari aastat küll  enam  nühkida ei kavatse. Ma saan aru, et ta tuleb esimest korda kaasa küll mind ära saatma, aga tegelikult teab ta juba praegu, et samas kohas on vabad väga mitmed politseinike kohad.  Omandatud kõrgharidus Sisekaitseakadeemias pole talle mitte sentigi palgalisa toonud vaid ainult aastateks õppelaenu, mida alguses suure suuga lubati kompenseerida, aga siis trääsa näidati.  Jälle jääb pea kaks seeniori  ilma pensionita.  Kui seda saab nimetada riigi tasemel kokkuhoiuks, siis, palun väga.

Pea siis meie tütreke, kes unistab IT Kolledžist, avastab, et  hariduse eest hingehinda maksmise asemel on võimalik õppida sama asja teises riigis tasuta, stipendiumi makstakse veel peale.  See aga tähendab juba mitte ainult vähem laekuvat maksuraha  vaid ka  uute ühiskonna liikmete sündimata jäämist.  Eestimaal, ma mõtlen.

Mõned päevad tagasi  helistas mulle hea sõber, kaasvõitleja loomakaitse põllul. Ta küsis tagasihoidlikult, et kui ma juba seal kaugel olen, kas ma vaataksin ehk lahtiste silmadega ringi, ehk on temasugusele kõrgharidusega inimesele ka tööd?. Aga millise pilguga vaatavad siinsed lasteaiaõpetajad, kes pidevalt peavad enne palgapäeva aru, kas osta  katkiste sukkpükste asemel uued või hoopis perele pätsi leiba,  oma endist kolleegi, kes õnneliku ning säravana külla tuleb.  Juba on kuulda siin ja seal, et üks ning teine lasteaiaõpetaja on läinud. Pange tähele, praegu on see nireke, mis lasteaedadest minema voolab, aga sellest nirest saab mõne aasta pärast kiirevooluline jõgi, otsekui õdedest.

Suudaks vaid keegi pädevalt selgitada, kuidas see kõik ühiskonnale kasulik on?

OK, minu maailmaparandamine  saab siin peagi otsa. Jäävad veel koolitused ja projektid.

Ameerika sotsioloog on uurinud väljarännet ning tõdenud, et on kaht sorti minejaid. Ühed. kes lähevad millelegi järele ning teised, kes lahkuvad  millegi eest. Esimese kategooria inimesed tulevad tõenäoliselt tagasi, teise kategooria omad üldjuhul mitte.

Nii vormistangi uurimisküsimuse.

Kas minu tutvusringkonna inimesed ja mina ise ka läheme kaugele millegi ( raha, normaalsed töötingimused jne) järele või põgeneme millegi ( töötus, vaesus, tõrjutus jne) eest?

Järgmised kuud annavad arutlust.

Luiged lähvad, pisarad taga

Luiged lähvad, pisarad taga