Lubasin endale, et ühe postituse nädalas saan ma ikka valmiskirjutatud, aga täna toimunud lugu oli selline, mida tahaksin teiega, head meedikust lugejad eriti, kohe jagada. Palatikorpus on nüüd minu vastutada ja seega tuleb teha kõike mida vaja.
Nagu ei mäletaks, et Soome ametimehed oleksid kuskil rahvusvahelisel areenil ühelt jalalt teisele hüpanud ning kõigile valjusti hüüdnud, milline vinge IT riik nad on. Lisaks ei tea ma sedagi, kas kõik need lahendused toimivad vaid Lapimaal või kasutataks kogu riigis, aga mul vajus täna lõug sõna otsese mõttes põlvede vahele 🙂
Lugu siis sedapsi, et patsient- muldvana ja diagnooside arvuga, mida iseloomustab valem n+1 kui n läheneb lõpmatusele, oli osakonnas olnud juba üle igasuguse mõistliku aja. Oli aeg otsustada, mis saab edasi. Kõigil asjaosalistel lisaks selge, et abikaasa, kellel vanust mõni aasta vähem, kuid diagnoose mitte eriti, tema hooldamisega hakkama ei saa, kuigi riik maksab sellise koduhoolduse eest omastele priske toetuse. Hooldekodus oli koht parajasti olemas, aga tegelikult saime meedikutena aru, et kõige pikema ja täisväärtuslikuma elukaare võimaldab haigele hoolduse praegune variant. Kell 12 pidi olema koosolek, mis otsustab, mis meie vanahärra hooldusest saab. Mina, va otukene, arvasin, et koosolek tähendab seda, et kõik istuvad pika laua taha ja räägivad asjad selgeks, seda olin korra näinud.
Kell 11.55 võttis meie osakonna vanemõde mind käevangu ja viis tühja ja pisikesse kabinetti, kus oli vaid kaks pinki ja televiisoriekraan. Kell 12 lülitati ekraan sisse ning näha oli kolm kabinetti. Selgus, et telesillaga oli ühendatud hooldekodu, meie ja sotsiaalameti peaarsti kabinetid. Need paiknesid üksteisest sadade kilomeetrite kaugusel. Hooldekodu juhataja kabinetis istus võrdse osapoolena ka patsiendi väga eakas abikaasa. Kõik- nii hääl kui pilt, toimis kolmepoolselt. Tõime meie oma argumendid, edasi hooldekodu juhataja ja ” kõrgeim ” võim- maakonna peaarst. Siis küsiti, mida arvab oma mehe edaspidisest hooldusest abikaasa. Tema oli kindel, et parim võimalik hooldus on tagatud Muonios- ja tema otsus oli määrav. Kaks nädalat viibib patsient meil ning siis tuleb uus arutelu- kui seda vaja on. Koosolek kestis 20 min ja tavaline ravitöö jätkus. Kõigi tervishoiu- ja sotsiaalabiasutuste vahel toimivad, vähemalt Lapis, niisugused koosolekud, konsultatsioonid ja arutlused. Kõik näevad kõiki, aga mis peamine- otsustav hääl ei ole mitte suuremal või väiksema ametnikul vaid haige kõige lähedasemal omaksel. Veel, keegi meist ei kulutanud nende arutelude ajal mitte mikrogrammigi adrenaliini 🙂
Vingete lumevallide taga on tervisekeskus ehk koore all on vitamiin.
Ma siin mõtlen endamisi, et kas saaks Lapimaal juhtuda Eestis ka meedias kajastatu, et haigla saadab hooldust vajava haige koju, omavalitsuse sotsiaal ei tea asjast mitte mõhkagi ning haige sureb kütmata toas nälga ning janusse, kui toimuksid konverentskoosolekud- haigla, sotsiaalosakond, hooldekodu, koduhooldus, perearst? Haige “kaotamise” võimalus oleks kordades väiksem. Aga, noh, Eestimaa on meil ju eriti innovaatiline e-riik. Kõigile jagub eeskujuks tuua. Sorry, lõpp kiskus jälle irooniliseks. Tegelikult, pigem nukraks,
Minu päev igatahes nukker ei ole. Päike paistis ja temperatuur ka kevadtalvine -26 kraadi. Soe, sest 40 km põhja pool oli – 35 kraadi.
Eestimaa lumikellukesed Lappi tunturis.
Pagulase päevaraamat 
Nii need asjad Soomes käivad jah. Voodiosakonnas töötades vaja ikka enne küsida, mis patsient arvab, kas saab kodus hakkama, kui ei saa siis võimalik koduabi korraldada kas või ööpäevaringselt. Kogemustega arste ikka hinnatakse soomes küll enam, keele saab ka paari kuu jooksul selliseks, et kõik jutud saab räägitud. Eks see on ikka pisut raske seletada mummule, miks tema põlv ikkagi valutab või miks ei saa ravida tema uimasust.
Jah, lugesin seda ilusat juttu, ja midagi jäi nagu kripeldama. Täna sain aru, mis. Eesti ja Soome on muidugi siis kaks äärmust, eesti meditsiini poolt ei ole mul midagi positiivset kosta. Aga see soome äärmus nagu pole ka päris õige, inimesel peaks mu meelest olema siiski ka mingi omavastutus oma elu, eluõhtu ja päris lõpu asjus! Ootamatult need asjad ju ei tohiks tulla ja esitada kõik nõudmised riigile ( või kellele), kui häda käes, ei ole mu meelest õige. Võibolla olen vastik, aga nii ma arvan….
Ei, ei. Nii lihtne see nüüd ka ei ole. Hooldamises on ikka päris palju etappe enne kui hoolduskoosolekuks läheb. Alguses ikka koduhooldus, tõsiküll erinevad hoitajad käivad abis. Edasi omastehooldus, riik toetab, sest peamiseks on see et omaksed saavad tööl käia kui soovivad. Puude raskusest sõltub abi samuti. Siis kui olukord nii halvaks läheb, et omaksed ei saa hakkama, siis pikaravi ja ikka veel episoodiline viibimine kodus. Kui seisund veelgi halveneb, siis taas pikaravi ja selle maksavad omaksed kinni. Ei ole üldse odav. Kui meedikud ja sotsiaaltöötajad kinnitavad, et tõesti abikaasa või lapsed ei saa hakkama ( antud juhul oli naine samuti väga vana ja haige vajas keeramist, potitamist, pesemist jne, jne) siis otsustatakse sellistel koosolekul, mis edasi saab. Vahel tuleb õnnetus ikka väga ootamatult nagu ajuinfarkt.
Paraku tuleb enamus asju ikka ootamatult, ka vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles.See, et inimene vanaks jääb, on muidugi ette teada, kuid meditsiiniasutused tegelevad ikkagi haiguste , mitte vanaduse ravimisega.
Aga tahaksin Marika Hiiesalu käest küsida :kellele peaks nõudmised esitama väikesepalgaline töötaja, kes on riigile korralikult makse maksnud, kuid säästmiseks pole jagunud?Kas ise oli rumal, kui “odavat” tööd tegi? Siit jõuamegi jälle teema juurde, et Eesti ei vaja koristajaid, lasteaiakasvatajaid ning lõpuks ka õpetajaid ja arste…ja et Eestist lahkutakse töötingimuste ja suhtumise, mitte eeskätt palga pärast.
Nõustun Evega. Oled ju olnud oma riigi kodanik, maksnud makse, teinud tööd. Ja kui elu lõpul on olukord, kus sul kedagi pole, kes enne surma abi osutaks- mida siis tegema peaks? Eutanaasia? Minugipoolest, kui inimene ise seda soovib. Aga keegi ei TEE ju seda, soovi või ära soovi, pigem saadetakse koju nälga ja janusse surema, nagu Mare siin kuskil näite tõi. See on tõeliselt eetiline, eks ole?
Nohjah, Eve… Jälle räägib üks aiast, teine aiaaugust… Mare loos oli jutt nimelt hooldusasutusest, mitte meditsiiniasutusest, aga need on väga erinevad asjad. Äkkhaigestumised, õnnetused jmt. tulevad tõesti üleöö ja keegi ei räägi, et inimesel peaks olema mingi varuplaan selleks. Aga vanadus ja hädiseks jäämine ei tule kindlasti üleöö ja selleks perioodiks peaks mu meelest olema küll igalühel mingi mõte, mis siis, kui ise enam ei jõua? Eriti lastetutel inimestel, kelle käest abi küsida ( nõuda)? Aga palgaprobleemiga peaks küll pöörduma noorhärra Taavi Rõivase poole, kes on lasknud uljalt põhja Eesti sotsiaal- ja tervishoousüsteemi. Mina ei saa teie palka kuidagi mõjutada. Olen ise olnud eluaeg väiksepalgaline väga vajaliku töö tegija ( NB, eriala valik oli minu otsus), nii et minu suunas pole mõtet sappi pritsida. Jälle õige, et Eestist lahkutakse suhtumise , aga ka palga pärast. Ja see pole ka minu jaoks välistatud variant, aga on jälle minu otsus, kas jääda ja leppida kõigi Eesti sigadustega või lahkuda. Mulle kohe meeldib ISE mõelda… Nii et ei saa ma aru Eve kommentaarist! Aga Marele parimat!
Marika, minu meelest Eve kommentaari “sapi pritsimiseks” tõesti nimetada ei saa.
Mind huvitab, milline “varuplaan” peaks inimesel olema eluõhtuks? Näitaks mina tulen (ka) om väikese palgaga vaevu toime ja kõrvale panna pole midagi. Ja kas ma peakski? Olen praegu 51, tervis korras ei ole, mul pole siiski aimugi, kas ma elan 55-ks või 80-seks. Kui kaua ma pean töötama/saan töötada. Räägitakse üha sagedamini, et pensione tegelikult ei tule või kui kellegi veel tuleb, siis on need imeväikesed. Mida konkreetselt ma teha saan? Või kuidas peaksin mõtlema ja millega arvestama?
Olen pidevalt lugenud Mare suurepäraseid lugusid…, olen ise siin Eestimaal pidanud saatuse tahtel viimasel ajal “asja sees” olema….. Kontrast on igatahes VA-PUS-TAV inimesesse suhtumise poolest.
Võtan lühidalt oma loo kokku : kuna minu 96aastane ema ei saanud enam üksi oma korteris hakkama ja tema hooldaja, kes käis 2 korda päevas teda vaatamas, ära kolis, siis olime sunnitud teda paigutama vastloodud pansionaati. Kõik oli tore, ema harjus ja leppis olukorraga. Kuni 2 kuu pärast 10.detsembril juhtus saatuslik kukkumine – reieluumurd.
Operatsioon õnnestus ja ta saadeti taastuma õendusabikeskusesse. Kui seal 21 päeva täis sai, läksime panisonaati tagasi ( transpordi eest maksin 18€ – 300 m ). Õendusabi arst mainis muuseas, et “kannal on väike 2cm lamatis ja las pansionaadis seotakse seda”.
Kuna mul puudub meediku haridus, siis ei osanud seal mingit ohtu näha. Nüüd tean igatahes tänu netiavarustele lamatistest päris palju…. Pansionaadi hooldaja ütles, et asi on hull, kirjutasin perearstile, kes saatis koduõe siduma, aga lamatis muudkui levis. Üks hooldaja oli väga osavõtlik, proovisime nii taruvaiku kui aaloed, aga ei midagi. Jalg hakkas ka juba tumesiniseks minema. Palusin perearsti vaatama minna ( pansionaat asub 15 min autosõidu kaugusel ), kuid ta keeldus…, ütles, et vahetagu me perearsti… , ma ei tea, kas mõjusid minu pisarad, aga lõpuks ta nõustus vaatama minema ja teatas, et gangreeniohtu pole.
Sidumas käiv pereõde aga oli mures, tegi pilti ja näitas kirurgile ( möödas oli nädal ). Kirurg käis vaatamas ja helistas mulle ( olen õpetaja – see toimus keset tundi ) ja teatas, et on gangreen ja vajalik amputatsioon… Olin šokis. Nõudsin teise kirurgi arvamust, aga haigla peaarst teatas, et sellist kohustust, et kirurg pansionaati vaatama läheks ( 300 m haiglast ) ei ole. Nii kutsusime siis kiirabi ja viisime 96aastase EMOsse, kus kirurg vaatamas käis ja tegi ka ultraheli. Otsus – amputatsioon kuni kubemeni.
Kirjutasin Tartusse kahele veresoontekirurgile. Olen väga tänulik arst Toomas Ellerveele, kes oli osavõtlik ja igati valmis aitama. Saatsin talle koduõe tehtud pildid ja ultraheli vastuse. Ta ütles, et sellises vanuses tuleb valida 2 halva vahel…, 80% patsientidest surevad 3.-4. päeval, lisaks veel psühholoogiline šokk….Sain hingerahu tagasi, sest otsustamine pandi ju minu õlule. Nii jäi jalg alles.
Pansionaadile muutus ema järjeks suuremaks tüliks, sest jalg haises mäda järele…, tema seisund ka halvenes, kutsuti kiirabi ja reis viis taas õendusabisse. Sealsed õed rääkisid, et on olemas valuplaastrid. Tellisin neid perearstilt, kuid perearst ütles, et konsulteeris valuarstiga a nad koos leidsid, et valu on kontrolli all…. ( ema on valust krampis, kõige hullem on see, et tal ikka veel mõistus korras ). Jälle pika veenmise peale kirjutati need plaastrid….
14.aprillil saab taas 21 päeva täis.Täna rääkisin õendusabihaigla juhatajaga, leppisime kokku pansionaadi juhatajaga ja tellisin esmaspäevaks transpordi. Sain arve – 42€ ( seal sees n-ö. kandmisteenus 20€, mis sisuliselt tähendab raamile ja raamilt maha tõstmist ). Minu ringijuhi palk kultuurimajas on kuus 30€…, “kandmisteenus” 5 minutit – 20€…. Palgalõhe missugune!
Pool tundi tagasi helistas pansionaadi juhataja ja teatas, et OÜ Häcke omanik ei luba minu ema pansionaati tagasi… Põhjuseks – mädahais ja kohapeal arstiabi puudumine. Sisuliselt visatakse 96aastane pansionaadi elanik haiguse tõttu tänavale… Sest pansionaat on tervetele vanainimestele…, aga kui need kogemata haigeks jäävad…..?
Kell on juba nii palju, et ma ei saa ka enam õendusabi juhatajat kätte, et nõu pidada ….
Minu “lühike” postitus tuli ülipikk…, aga sain vähemalt kellegagi oma muret jagada…. Ega peaministrile või sotsiaalministrile kirjutamisest abi ju poleks.